Ära tuututa!

"... poistel pihku paugutada!"
Kalevipoeg

Nädalavahetus möödus nagu üks nädalavahetus mööduma peaks. Reedel Sandraga Tallinnasse, õhtul linna, Club Hollywoodis tantsulkat ja parim noorteansambel Bedwetters. Heh, või siis mitte. Kuid kokkuvõttes oli meeldiv.
Laupäeval oli komerš. Kui Ronald kohale jõudis, oli Sander juba purjakil. Ronald asus kohe kiiresti järgi jõudma. Õnnestus kah. Poole kahe paiku asusin koos äsjase Eesti parima šhowbaarmäni Ahtiga ennast tagasi linnapeale asutama. Pärast ühe takistava mõnemeetrise metallaia ületamist olime Tallinna peal ja vabad. Otsustasime kasutada õhtu ära eesmärgiga tutvustada Ronaldile erinevaid põhilisi šotte, Ronald nimelt on šotikultuurist üsna kaugele jäänud siiamaani. Sandri kaotasime kuhugi ära, viimati nähti teda jalutuskeppi keerutades ja kõva häälega lällates Nõmme metsa suundumas.
Ühesõnaga lendasime esimesse vanalinna baari sisse, tellisime 6 šotti ja asusime maitsma. Selle aja peale hakkas mul bravuuri juba üle ajama ning ma otsustasin Ahtile single malt ja blend viskide vahet selgitama hakata. Ma loomulikult tol momendil hinna peale ei mõelnud...
Edasi lendasime kas Nimega või Nimeta baari, igatahes oli kell circa 3 ja karaoke oli täies hoos. Võtsime Long Island Ice Tea´d ja asusime karaoketama ning tegime tsipa tantsulkat kah. Mingi aeg lõppesid joogid, mind saadeti uute järgi. Torkasin kaardi maksemasinasse, hakkasin PIN koodi trükkima ning üllatusin sügavalt, et PINi numbrid näha on ekraanil. Tulemuseks oli aga, et kahe suure Long Islandi eest sai makstud circa 9 krooni sentidega. Päris hea.
Kui me kesklinna ditchisime oli kell juba n ja minu konditsioon n+1. Ma olin juba üsna kindel, et olen tagasi Gruusias, igatahes asusin Vabaduse Kellade juures vene taksojuhiga mustamäele sõidu üle kauplema. Hinna 100 krooni peale saanud esitasime Ahtiga talle aadressi, mille kohta tuli pärast välja, et seda ei eksisteerinud. Sõitsime ringi tugevalt rohkem kui 100 krooni eest, nii et muutusin täiesti joviaalseks oma õnnestunud kauplemise üle. Ajasime veel veidike juttu viimaste ärkvel inimestega ning otsustasin, et ma nüüd navigeerin ööbimispaika.
Loomulikult olin mina selleks ajaks Imperaator, kelle käsul terveid planeete kõrbeks muudetakse, nii et loomulikult viib see troll, millele ma istun, mind kohe õigesse kohta.

Ei viinud. Ööbimiskohta saabusin n+liigapalju aega hiljem kui oleks võinud.

Ja pühapäev sai veedetud Õ-Fraktsiooni saatel!
"This is my sidekick, I don´t know what his name is."
"My name is..."
"Shut the fuck up!"
:-)

PS. Du bist mein liebste Nigga!

Altruism

"Altruism - arusaam, et sa pead muudkui andma, et teiste lõputuid vajadusi rahuldada - on ebaõiglane ja hukatuslik idee. See premeerib laiskust, vastutustundetust ja paigalseisu ning aheldab tootlikud inimesed teiste läbikukkumiste külge."
Jonathan Hoenig, üllitati Äripäevas 13.11.2007

WTF? Vahel tahaks mõnda mõne raske objektiga nii kaua töödelda, et tal ikka mõistus koju tuleks. Kõige puhtam trotskiism, aga lihtsalt pahupidi pööratud. Ma ei või lihtsalt.

Mul on inimvihkajalik faas peal viimased 2? nädalat. Sel nädalal on asi haripunkti jõudnud. Lülitasin mobiili hääletu peale, lahkusin kodust ainult hädavajalikeks toiminguteks ja lugesin klassikuid. Nagu Remarque. Mis muidugi ei aita kuidagi vähendada viha inimsoo vastu. Aga ma ei suuda ka ennast sundida mingit rõõmsat raamatut kätte võtma. Tegelikult peaks ülikoolis olema kohustuslik kirjandus. Ma tean väga hästi, et see ei töötaks, kuna juba praegu sarjavad meie ülidemokraatlikud tudengid taga õppejõude, kes julgevad olla nii ennast täis, vanamoelised ja autoritaarsed, et sunnivad tudengeid lugema raamatuid silmaringi avardamiseks! Kust selline jultumus küll tuleb, ah?

Kogu nali sai alguse sellest, kui käisin maal oma vanema põlvkonna lähemate sugulasi mälestamas. Suurem osa sellest on ikka seotus idarinde või sõjaga üldiselt. Njah. Aga tuli selline huvitav lugu välja. Nimelt kui suri mees, kes minu vanaisa ja tema venna enda hoole alla võttis pärast minu vanavanaisa langemist ja kasvatas nad üles oma poegadena enda tütarde Anne ja Juta kõrval, siis kadus imekähku majast kõik, mis seal väärtuslikku oli. Ja 3 aastat tagasi, kui suri naaber, kes tollal noor oli, oli matustele kutsutud ka mu lemmiksugulane, tädi Ann. Ja oma suureks üllatuseks avastas ta matustel nii mõnekdi tuttavad väga vanad raamatud, küünlajalad ning suure vana ja väga väärtusliku pendlitega kella, mis oli olnud perekonnale väga tähtis. Pärast, peiedel, tulid tädi Anne juurde kõik kolm surnu poega, eraldi, teineteisest sõltumatult ja rääkisid, kuidas selle kella tädi Anne isa oli nende isale kinkinud enne surma. Huvitaval kombel olid kõik lood erinevad. Veel huvitavamal kombel oli see kell Anne ja Juta isa matuste ajal veel majas.

Tekib vahel tahtmine lihtsalt ropendada. Neh. Inimkond. Mitte miski ei saa meid tegelikult rohkem vihastada ja kurvastada kui inimene. Ja paradoksaalselt (võibolla hoopis kausaalselt?) ei ole meie eludes ka suuremat rõõmu allikat kui inimene. Meh. Muidugi räägib minus antimaterialist paljuski selle tõttu, et ma ei saa endale isiklikku jahti ja seda Jaguari kupeed, mis õigusega mulle kuulub, lubada, eksole? Ja äkki ma ei pürgi hiilgava tsiviiladvokaadi karjääri poole sellepärast, et ma ei viitsi ennast Võlaõigusseaduse ainetest läbi närides parimaid tulemusi näidata?

On inimesi, kes igal elujuhtumis alles jäävad. Need on inimesed, kes lasevad ennast piisavalt mõjutada ja peegeldavad hästi. Need inimesed on õigel ajal sankülotid ja tšekistid, teavad millal Gestaposse astuda ja millal Balti Ketti propageerida. Need inimesed on skorpionid. Sest erinevalt eksiarvamusest ei jää Maal pärast tuumasõda tarakanid ja prussakad kõiga paremini ellu. Justnimelt skorpionid. Mina näen enda ümber skorpione. Nende vastu ei ole midagi teha. neid võib veenda liberalismi (või konservatismi) ja demokraatia headuses. Nad võivad sellega nõustuda, nad võivad hakata seda propageerima, kuid kui vaja, saab neid veenda ka ultrašovinismi ainuõigususes. Peeglid, mis peegeldavad seda, mida parasjagu tarvis. Jonathan Hoenig on üsna kindlalt selline inimene.
Sander tabas naelapea pihta ühes vestluses, ma ei mäleta enam millises. Taustata, muude, üldiste teadmisteta inimesed loevad mingit raamatut ja kujutavadki selle järgi endale välja maailmavaate. Et voh, see ongi nüüd õige. Ma kaldun juba arvama, et inimesel peaks olema keelatud Nietzschet, Hitlerit ja Marxi lugeda enne, kui ta on tõendanud, et on lugenud (äkki isegi aru saanud? - näh, palju tahta) Remarque'i ja Márquez'i.

Nädalavahetuseks Tallinnasse. Kõik tuleb pausi peale panna, natukesekski. Koolis on üsna hullud ajad ees.
Kui ma suudaksin selle süvenemise, mille ma investeerin Heroes 5-de kuidagigi koolitöösse ümber manada, oleks päris ok juba.

PS. Kas need inimesed, kes pidevalt tsiteerivad kirjanikke ja filosoofe, õpivad tsitaadid kodus enne korralikult pähe? Ses mõttes, et mul küll ühekordsel lugemisel tsitaadid niimoodi meelde ei jää. Kas on see lihtsalt järjekordne tobe snobismi vorm, või on asi minus? *sigh*

My happy place...

... on minu kujuteldav koht, kuhu ma põgenen koleda reaalsuse eest. See käib nii, et hingan sügavalt sisse ja kujutan ette, et kuulen kajakate hääli ja mere kohinat. Näiteks praegu on õige aeg sinna siirduda...

Who the fuck are you?

Tööl olles on vaja aega surnuks lüüa ja kui enam Diablot mängida ei viitsi ja filme vaadata ei jõua, siis on kõige mõistlikum hakata telefoni phonebook`is kontakte redigeerima. Ja tõesti, mitu korda pidin ajukurde liigutama, et meelde tuleks, kes kurat nii mõnegi nime taga seisab. Õnneks on Orkutist selle koha peal palju abi, eriti kui kellegi perenimi meelde ei tule.

Hea on seegi, et meie kultuuris ei kasutata isanimesid või muud totrust. Ma olen täiesti kindel, et ei tea enamuse oma tuttavate isade nimesid ja kell kuus hommikul oleks imelik neid välja uurima ka hakata. Hea seegi, et eestlased ei kirjuta oma nimesid araablaste kombel: üks hea araabia nimi on pool lehekülge pikk ja nimi on sellest üks sõna ainult. Nimi lausena sisaldab infot isiku isa, vanema poja, usulise kuuluvuse, päritolu ja suguvõsas praktiseeritava elukutse kohta. Kusjuures tütarde nimedes võivad seda nime osa esindada näiteks numbrid: esimene, teine, kolmas jne. Ja kui ikka tõesti midagi isanime kohale panna ei osata, siis pannakse "oma isa poeg", mis on päris kaval liigutus.

Nimedega seoses tuli meelde veel see, kuidas mingis pataljonis oli olnud keegi Indrek. Indrek oli ühtlasi ka ainus eesti keelne sõna, mida ta teadis...

Ma nüüd ilmselt jätkan nüüd nimede redigeerimist telefonis.

Unetus

Kell on 4:01. Ja ma ei saa magada, sest mingi nõme tänavavalgusti paistab mulle otse silma. Peaks selle kividega puruks loopima, aga nii pole vist ilus teha...

No Strings Attached

You will go to jail for...

Celebrating nude day


Tegelt see viimane pole naljakas.

Tegelikult

peaks ennast tagasi tõmbama tsipa. Neljapäeval võtsime Sandriga mõned õlled (n+1) ja ma jõudsin koju 4ja paiku, pärast üht demagoogilist vaidlust, mis mul kukeharja punaseks oleks ajand kui mul kukehari oleks.
Reede läksime Sandri poole Antsuga, võtsime 2 Gini +toonikut ja Mintut + mineraalvett ning arutlesime Eesti vanglasüsteemi plusside ja miinuste üle. Kuni olime kõik joogid ära joond ja üsna konditsioonis. Ja SIIS läksime alles linna.
Igatahes kella 3me paiku astusime jalgsi McDrive'i autode vahele, kus mingi venelane hakkas seljataga bemmist roppu tiblasõimu välja laskma ja sõitis mulle otsa. Mille peale Sirel käratas: "Riigikeeles!" ja mina hakkasin ta autonumbrist pilti tegema. Selle peale läks tüüp ja ta tšikk absoluutsesse paanikasse. Purksid käes otsustasime, et tegelt on see hästi hea idee ning läksime uuele ringile. Seekord hakkasid mingid tšikid karjuma. Sander põrutas kohe: "Esitage autojuhiload ja muud dokumendid!" Mille peale üks tšikk kriisatas: "ÄÄÄ! Ära räägi nendega, nad on mendid!"
Ja laupäeval oli Beats from the Vault, mis oli päris... huvitav. Ma arvan, et ma hakkan kah muusikuks, võtan oma instrumendiks... süleraali!

High Five!
Nämm-nämm, raisk!

Patritsiidi reaalkogum

Täpselt 5952 vaatamist, 70 postitust ja 1 aasta on möödunud selle blogi loomisest. Väga põnev aasta oli. Huvitavaim mu elus. Palju vigu, veel rohkem õnnestumisi. Neh.

Vaatasin töö juures telekat ning mulle jäi silma 2 inimtüüpi erinevatest saadetest. Üks oli mantlipärija tüüp - inimene, kes ronib üle teiste ja samas ei julge neile selle käigus silma vaadata. Kahjuks tunnen nii mõndagi sellist inimest ja ma teen nii palju kui võimalik, et sellistega mitte suhelda, kuid siiski on neid liiga suur kogus ka Eesti ühiskonnast.
Teine on Dallaire tüüpi inimene - keegi, kes saadab oma terve elu kestnud karjääri suure võimalusega s*tale ja astub lootusetusse võitlusse, lihtsalt selle pärast, et see on õige asi mida teha. Stuff legends are made of.
Kahjuks on tänapäeva legendid aga hoopis need mantlipärijad. Need, kes tubakafirmades palju pappi kokku ajavad. Sest nad on tõesti head selles, mida nad teevad, ei väida
vastu. Aga mis kasu on ühiskonnale, inimkonnale sellest edukast tubaka/vetsupoti/internetimüügifirmast? My ass. Heroilised pildid, kuidas valgekaartlased literally viimase padrunini võitlesid, et tsiviilikuid päästa punase terrori käest, et tsiviilikutel oleks võimalus põgeneda. Paljud neist tsiviilikutest aga olid üsna kindlasti mantlipärija tüüpi. Üleüldine kasu? Eip. Lihtsalt põhimõtted. Ja nende nimel surrakse ja keegi ei mäleta nende nimesid, kes surid. Aga mäletatakse Armin Karu.
Ja seda Kalevi tüüpi mäletatakse kah, mina küll ei mäleta, aga mul on nimede peale kehv mälu nagunii. Ja Dallaire'i tüüpi inimestele pööratakse ainult siis tähelepanu, kui nad oma Sisekaitseakadeemia sõrmuse sõrmest unustavad võtta, või kui nad tööpostil surma saavad. Skoor.
Annan muide odavalt fatalismiõppetunde. Arvatavasti saab järgmisest semestrist minu käest võtta 2AP-se aine, präägast on veel elufilosoofiateaduskonnaga läbirääkimisel.

Lõpetuseks mõned väljavõtted väga ametlikust aruande ja juhtumite raamatust mu töö juures:

31. aug: Mingi laigulise seljakotiga tüüp jalutab hoovi sisse, istub lukustamata ratta selga [] ja sõidab mulle üle õla hetkeks järele kiigates jõuliste pedaalivajutustega minema. Tunnen ennast olukorra ees jõuetuna - mis siis kui oli varas?
29. okt: Tulin tund aega varem tööle - unustasin kella keeramata - täitsa p....s

Halloweenist veel

Tõsi Ronald, pidin küll kirjutama, aga saatus viis mind eile jälle zavoodi ja tänu sellele selle posti ilmumine viibis. Kõigepealt paar sõna eilsest. Ma mõtlesin lihtsalt korraks zavoodist läbi astuda aga siis jäin sinna ikkagi pidama. Suitsetasin parajasti väljas sigaretti, kui saabus püsikunde Erki Hüva. Kõikudes. Nähes karniisil mingit pudelit, väljendas ta koheselt oma üllatust: "Ohhoo, mis see siin on?". Ja et seda teada saada, kruvis korgi maha ja kallas pudeli sisu endale kõrist alla ja lausus: "Pähh, see on mingi imelik jook."

Aga kirjutada lubasin Halloweenist. Et siis miks eestlased ei tea midagi kõigi pühakute päevast? Kui 400-aastane vampiir Vlad küsis kohvik Krooksu klienditeenindajalt, et kas neil on Halloweeni soodustusi täna, venis daami nägu pikaks. Et keegi ei teadnud vms vastati. Sama küsiti veel mujalgi Vladi ja Ignatsiuse käest. No mida viina?

Halloween tähendab "all hallows eve". Allhallow on kõigi pühakute päev, mida tähistatakse 1. novembril, "eve" on siis selle päeva eelõhtu. Selline traditsioon pärineb keltidelt ja nii tähistati lõikuspüha. Samas aga usuti ka seda, et 31. oktoobri öösel kaovad piirid meie maailma ja teispoolsuse vahelt. See aga omakorda võimaldab kõikidel paharettidel ja vaimudel meie maailmas vabalt ringi liikuda. Aga inimesed on kavalad; selleks, et haigused teisest ilmast nende karja ja lähedasi kimbutama ei tuleks, tehti lõkkeid (kuhu ka ohverdati loomade konte) ja riietati ennast deemoniteks ja muudeks pahalasteks. Seda eesmärgiga tõelisi pahalasi kohutada või ära petta.

Kui roomlased keldid alistasid, selgus et ka neil on sellel ajal püha. Ma täpselt ei tea, aga see oli püha selle jumalanna auks, kes oli vastutav puuviljasaagi eest. See traditsioon segunes keltide omaga ja omaks võeti mõned roomlaste toidud, selle püha omad siis. Mingeid osasid sellest tavast viisid keldi ja šoti väljarändajad ka ameerikasse, kus neid mingil määral kasutatakse tänapäevani.

Algselt oli Halloween paganlik püha, kuid Kirik reageeris sellele nii, et 1. novembrile viidi üle mingisugune söömispüha. Ja katoliiklikes kogukondades (eriti Ühendriikides) ei nähta midagi halba selles, kui kord aastas lapsed ennast nõidadeks ja surnuteks riietavad. See on omamoodi mäng, mis õpetab neile teispoolsuse olemasolu ja elu lõppemist surmaga.

Praegu võib muidugi väita, et Halloween on Ameerika kommertspüha, nagu Jõulud vms. Siinkohal võivad amerikaniseerumise vastased olla õnnelikud, sest nagu ise kogesin, Eestis sellest pühas küll palju ei teata. Kuigi, karnevalipood oli üsna tühjaks ostetud. Aga minu jaoks on Halloween sellisena võimalus elada välja oma edevat loomust, kandes kostüümi ja nautides sellega osaks saavat tähelepanu. Sest suhtumine meisse oli igati positiivne, isegi kohas nagu Pool Kuus. Muidugi tagasihoidlikule põhjamaalasele võivad tunduda imelikud asjad mida meie Ronaldiga teeme, soovitan ikkagi järgmisel aastal proovida. Lahe on. Meie saladus seisneb selles, et me ei tunne häbi ja joome palju.

PS Maiuspala suitsetajatele, nelipakk kenti maksab 84 krooni, mis teeb paki hinnaks 21 krooni ja on kuus krooni odavam, kui ühe kaupa ostes.

PPS "That`s what she said" naljad on tegijad.

You know who is Adolf? Jaa? Jaa?

Kolmapäeva õhtu. Algas eriliselt, lõppes nigu alati. Otsustasime siis Sandriga, et Patukahetsuspäeva ning Halloweeni tõttu ei saa lasta mööda võinalust kostümeeritult juua. Nii sündisidki märgatava finantsilise väljamineku tulemusel Vlad ja Ignatius.
Plaan oli švejkilik - käia läbi nii palju pubisid kui jõuab, võttes igas ühes minimaalselt 1 õlle. Tegelikult, nagu ikka, jõudsime ainult Krooksu, Zavoodi ja Poolde Kuude, kus kõik pidevalt granaadihirmus ringi vaatasid.
Meiega liitus kostümeeritult veel (pärast sunnimeetmete rakendamist loomulikult) Tom, kes oli Aleksius II-ks maskeerunud salaagent ning ilma kostüümideta (mida sai suurte pingutuste tulemusel natuke parandatud) ka Leelo ja Madli.
Nagu alati, kui me Vladiga pubiõhtuid teeme oma 400 aastase eksistentsi jooksul, algab asi ikka ainult meie kahega ja vaidlusega kumb esimesed õlled ostab. Kui õhtu aga käima on läinud, on laud kogu aeg õlut täis, puudust tunda pole vaja ja rahvast aina vajub juurde.
Mingi aeg lendasid Zavvi 4 nunna sisse. Toimus vihane lauajalgpalli turniir. Mina ja minu nunn kaotasime :-(
Varsti peaks Mardipäev tulema...

PS. Ka Bääne oli meiega õhtul koos ja kui ta hommikul tööle jõudis, pidime aknad lahti tegema :-)

PPS. Kuulutan välja oma uuele autole nimepanemiskonkursi. Auhinnaks kann õlut. Konkursi kohtunikeks on minu iroonia, sarkasm ja temperament. Ilumeelt ei saadud kätte.

PPPS. Tegelt pidi Vlad siia midagi tähtsat kirjutama, aga mina küll ei mäleta, mis see olla oleks võinud.

Ahjaa, tsentraalnali: