Altruism

"Altruism - arusaam, et sa pead muudkui andma, et teiste lõputuid vajadusi rahuldada - on ebaõiglane ja hukatuslik idee. See premeerib laiskust, vastutustundetust ja paigalseisu ning aheldab tootlikud inimesed teiste läbikukkumiste külge."
Jonathan Hoenig, üllitati Äripäevas 13.11.2007

WTF? Vahel tahaks mõnda mõne raske objektiga nii kaua töödelda, et tal ikka mõistus koju tuleks. Kõige puhtam trotskiism, aga lihtsalt pahupidi pööratud. Ma ei või lihtsalt.

Mul on inimvihkajalik faas peal viimased 2? nädalat. Sel nädalal on asi haripunkti jõudnud. Lülitasin mobiili hääletu peale, lahkusin kodust ainult hädavajalikeks toiminguteks ja lugesin klassikuid. Nagu Remarque. Mis muidugi ei aita kuidagi vähendada viha inimsoo vastu. Aga ma ei suuda ka ennast sundida mingit rõõmsat raamatut kätte võtma. Tegelikult peaks ülikoolis olema kohustuslik kirjandus. Ma tean väga hästi, et see ei töötaks, kuna juba praegu sarjavad meie ülidemokraatlikud tudengid taga õppejõude, kes julgevad olla nii ennast täis, vanamoelised ja autoritaarsed, et sunnivad tudengeid lugema raamatuid silmaringi avardamiseks! Kust selline jultumus küll tuleb, ah?

Kogu nali sai alguse sellest, kui käisin maal oma vanema põlvkonna lähemate sugulasi mälestamas. Suurem osa sellest on ikka seotus idarinde või sõjaga üldiselt. Njah. Aga tuli selline huvitav lugu välja. Nimelt kui suri mees, kes minu vanaisa ja tema venna enda hoole alla võttis pärast minu vanavanaisa langemist ja kasvatas nad üles oma poegadena enda tütarde Anne ja Juta kõrval, siis kadus imekähku majast kõik, mis seal väärtuslikku oli. Ja 3 aastat tagasi, kui suri naaber, kes tollal noor oli, oli matustele kutsutud ka mu lemmiksugulane, tädi Ann. Ja oma suureks üllatuseks avastas ta matustel nii mõnekdi tuttavad väga vanad raamatud, küünlajalad ning suure vana ja väga väärtusliku pendlitega kella, mis oli olnud perekonnale väga tähtis. Pärast, peiedel, tulid tädi Anne juurde kõik kolm surnu poega, eraldi, teineteisest sõltumatult ja rääkisid, kuidas selle kella tädi Anne isa oli nende isale kinkinud enne surma. Huvitaval kombel olid kõik lood erinevad. Veel huvitavamal kombel oli see kell Anne ja Juta isa matuste ajal veel majas.

Tekib vahel tahtmine lihtsalt ropendada. Neh. Inimkond. Mitte miski ei saa meid tegelikult rohkem vihastada ja kurvastada kui inimene. Ja paradoksaalselt (võibolla hoopis kausaalselt?) ei ole meie eludes ka suuremat rõõmu allikat kui inimene. Meh. Muidugi räägib minus antimaterialist paljuski selle tõttu, et ma ei saa endale isiklikku jahti ja seda Jaguari kupeed, mis õigusega mulle kuulub, lubada, eksole? Ja äkki ma ei pürgi hiilgava tsiviiladvokaadi karjääri poole sellepärast, et ma ei viitsi ennast Võlaõigusseaduse ainetest läbi närides parimaid tulemusi näidata?

On inimesi, kes igal elujuhtumis alles jäävad. Need on inimesed, kes lasevad ennast piisavalt mõjutada ja peegeldavad hästi. Need inimesed on õigel ajal sankülotid ja tšekistid, teavad millal Gestaposse astuda ja millal Balti Ketti propageerida. Need inimesed on skorpionid. Sest erinevalt eksiarvamusest ei jää Maal pärast tuumasõda tarakanid ja prussakad kõiga paremini ellu. Justnimelt skorpionid. Mina näen enda ümber skorpione. Nende vastu ei ole midagi teha. neid võib veenda liberalismi (või konservatismi) ja demokraatia headuses. Nad võivad sellega nõustuda, nad võivad hakata seda propageerima, kuid kui vaja, saab neid veenda ka ultrašovinismi ainuõigususes. Peeglid, mis peegeldavad seda, mida parasjagu tarvis. Jonathan Hoenig on üsna kindlalt selline inimene.
Sander tabas naelapea pihta ühes vestluses, ma ei mäleta enam millises. Taustata, muude, üldiste teadmisteta inimesed loevad mingit raamatut ja kujutavadki selle järgi endale välja maailmavaate. Et voh, see ongi nüüd õige. Ma kaldun juba arvama, et inimesel peaks olema keelatud Nietzschet, Hitlerit ja Marxi lugeda enne, kui ta on tõendanud, et on lugenud (äkki isegi aru saanud? - näh, palju tahta) Remarque'i ja Márquez'i.

Nädalavahetuseks Tallinnasse. Kõik tuleb pausi peale panna, natukesekski. Koolis on üsna hullud ajad ees.
Kui ma suudaksin selle süvenemise, mille ma investeerin Heroes 5-de kuidagigi koolitöösse ümber manada, oleks päris ok juba.

PS. Kas need inimesed, kes pidevalt tsiteerivad kirjanikke ja filosoofe, õpivad tsitaadid kodus enne korralikult pähe? Ses mõttes, et mul küll ühekordsel lugemisel tsitaadid niimoodi meelde ei jää. Kas on see lihtsalt järjekordne tobe snobismi vorm, või on asi minus? *sigh*