Who the fuck are you?

Tööl olles on vaja aega surnuks lüüa ja kui enam Diablot mängida ei viitsi ja filme vaadata ei jõua, siis on kõige mõistlikum hakata telefoni phonebook`is kontakte redigeerima. Ja tõesti, mitu korda pidin ajukurde liigutama, et meelde tuleks, kes kurat nii mõnegi nime taga seisab. Õnneks on Orkutist selle koha peal palju abi, eriti kui kellegi perenimi meelde ei tule.

Hea on seegi, et meie kultuuris ei kasutata isanimesid või muud totrust. Ma olen täiesti kindel, et ei tea enamuse oma tuttavate isade nimesid ja kell kuus hommikul oleks imelik neid välja uurima ka hakata. Hea seegi, et eestlased ei kirjuta oma nimesid araablaste kombel: üks hea araabia nimi on pool lehekülge pikk ja nimi on sellest üks sõna ainult. Nimi lausena sisaldab infot isiku isa, vanema poja, usulise kuuluvuse, päritolu ja suguvõsas praktiseeritava elukutse kohta. Kusjuures tütarde nimedes võivad seda nime osa esindada näiteks numbrid: esimene, teine, kolmas jne. Ja kui ikka tõesti midagi isanime kohale panna ei osata, siis pannakse "oma isa poeg", mis on päris kaval liigutus.

Nimedega seoses tuli meelde veel see, kuidas mingis pataljonis oli olnud keegi Indrek. Indrek oli ühtlasi ka ainus eesti keelne sõna, mida ta teadis...

Ma nüüd ilmselt jätkan nüüd nimede redigeerimist telefonis.