Tarkoloogia magistrant

Sattusin kõndima eelmine nädal öösel kodupoole. Mind peatasid 2 noormeest. Ühel tüübil olid jalas sokid ja näpuotsas 1500-kroonised lakkkingad. Noored soovisid minuga koos edasi kõndida. Kõndisimegi.

Maksim: "Näe, ostsin 1500-krooni eest lakkkingad, aga hõõruvad. Atis tantsida ei saa, mitu õhtut olen juba proovinud."
Taavi: "Nojah, säh sulle kvaliteedi-hinna suhet!"
M: "Jah, ja siis see tüüp tahtis meiega koos koju kõndida, aga hakkas lambist ülbama ja riidu tikkuma."
T: "Türa, tahaks täiega molli kütta, teeks oma firmalööki! Tead, mul on Nursipalus oma firmalöök!"
M: "Jajah, tal on päris äge firmalöök, paljud tšikidki on temast just selle pärast kuulnud!"
T: "Kle sulle hakkas kah atis see chick külge hõõruma aga sina ei tee midagi ja ajad oma naisest, tra ma ei saa aru!"
M: "Nojah, aga ikka oma naine."
T: "A ise räägid kogu aeg, et peaks maha jätma! Kaua sa sama auku hõõrud?"
M: "No paar aastat ikka võiks...."

Punane välk on ametlikult maha müüdud. Äärmiselt veider tunne on vaadata, kuidas linnas keegi teine sinu autoga, millesse sa nii palju pannud oled, sõidab. Umbes sama tunne, nagu näha oma äsja "ex"iks saanud neiut mingi teisi tüübiga jalutamas. Võdin-värin.

Lugesin Kunnase "Sõdurjumala teenrit". Püstitas minu jaoks kaks sügavamat probleemi. Tahtejõud ja ohverdus. Kas ma suudaksin ohverdada endale selles elus kõige kallima? Kas see oleks vaba ohverdus nii vaimselt kui füüsiliselt?
Aga tahtejõuga on asi igatpidi selge. Ma ei sunni ennast piisavalt, ei saavuta piisavalt. Konfliktikartlikus? Vb. lihtsalt liigne mugavus. Aga mõnes kohas on Andrel õigus - enne eesmärgi seadmist tuleks ikkagi välja mõelda, milleks üldse eesmärke seatakse.

Märt, Eenlo ja Oliver läksid sõjaväkke. Heh. Pühapäeval on mul linnalahing.
Draamad. Pheh.

Sm. K.V. Petrosilius Zwackelmann
Armastab.