Patritsiidi reaalkogum

Täpselt 5952 vaatamist, 70 postitust ja 1 aasta on möödunud selle blogi loomisest. Väga põnev aasta oli. Huvitavaim mu elus. Palju vigu, veel rohkem õnnestumisi. Neh.

Vaatasin töö juures telekat ning mulle jäi silma 2 inimtüüpi erinevatest saadetest. Üks oli mantlipärija tüüp - inimene, kes ronib üle teiste ja samas ei julge neile selle käigus silma vaadata. Kahjuks tunnen nii mõndagi sellist inimest ja ma teen nii palju kui võimalik, et sellistega mitte suhelda, kuid siiski on neid liiga suur kogus ka Eesti ühiskonnast.
Teine on Dallaire tüüpi inimene - keegi, kes saadab oma terve elu kestnud karjääri suure võimalusega s*tale ja astub lootusetusse võitlusse, lihtsalt selle pärast, et see on õige asi mida teha. Stuff legends are made of.
Kahjuks on tänapäeva legendid aga hoopis need mantlipärijad. Need, kes tubakafirmades palju pappi kokku ajavad. Sest nad on tõesti head selles, mida nad teevad, ei väida
vastu. Aga mis kasu on ühiskonnale, inimkonnale sellest edukast tubaka/vetsupoti/internetimüügifirmast? My ass. Heroilised pildid, kuidas valgekaartlased literally viimase padrunini võitlesid, et tsiviilikuid päästa punase terrori käest, et tsiviilikutel oleks võimalus põgeneda. Paljud neist tsiviilikutest aga olid üsna kindlasti mantlipärija tüüpi. Üleüldine kasu? Eip. Lihtsalt põhimõtted. Ja nende nimel surrakse ja keegi ei mäleta nende nimesid, kes surid. Aga mäletatakse Armin Karu.
Ja seda Kalevi tüüpi mäletatakse kah, mina küll ei mäleta, aga mul on nimede peale kehv mälu nagunii. Ja Dallaire'i tüüpi inimestele pööratakse ainult siis tähelepanu, kui nad oma Sisekaitseakadeemia sõrmuse sõrmest unustavad võtta, või kui nad tööpostil surma saavad. Skoor.
Annan muide odavalt fatalismiõppetunde. Arvatavasti saab järgmisest semestrist minu käest võtta 2AP-se aine, präägast on veel elufilosoofiateaduskonnaga läbirääkimisel.

Lõpetuseks mõned väljavõtted väga ametlikust aruande ja juhtumite raamatust mu töö juures:

31. aug: Mingi laigulise seljakotiga tüüp jalutab hoovi sisse, istub lukustamata ratta selga [] ja sõidab mulle üle õla hetkeks järele kiigates jõuliste pedaalivajutustega minema. Tunnen ennast olukorra ees jõuetuna - mis siis kui oli varas?
29. okt: Tulin tund aega varem tööle - unustasin kella keeramata - täitsa p....s