Nuudlid ja hapupiim

kookospähklid on mingil imelikul põhjusel kõige paremad ainult lõuna ajal



vasakul on hr Igihaljas Fu ja parempoolset ma ei tea


Käisin salongis juukseid lõikamas. Seal töötas kolm uhkete soengutega poissi ja paar tüdrukut, kes kõik jälgisid telekast seda, kuidas hiina taikonaut avakosmoses lipukesega vehib. Sunny teatas neile, mida me tahame ja tõmmatigi mulle koniauguga lina üll ja lõigati juukseid. Kohalik trend on veidi pikemad juuksed. Mina tahtsin lühikesi ja sain ka.

Hiljem ostsin 3.50 eest paari võlts-Nike sokke, mis mulle isegi jalga läksid ja päris mugavad on. Pesukäsna ostsin ka: 1.50. Muideks, siin pole metallrahasid, isegi poolejeenised ja kümnendikjeenised on paberist. Paberrahad ongi tegelikult hiinlaste leiutis. Nagu ka lakk ja kolb ja raketiküttus jm (allikas: wikipedia).

Nüüd natuke toidust. Üldiselt peale nädalat hakkab riis juba natsa vastu. Vahel sööme Hainani kana. Siin on üks koht, kus seda tehakse. See on suht räppane hoov, mille kõrval ehitatakse maja ja tolmutatakse palju. Õnneks on seal nii pime, et väga pole näha mida sööme. Hainani kana on terve küpsetatud kana, mis on üpriski soolane. Kana süüakse siin igal pool kilekinnastega. Kõrvale joome külma õlut. Kui restoran vähe puhtam oleks ja kanal pead otsas poleks, oleks see väga nauditav elamus. Omanik on ka lahe selles kohas, ta väidab, et me oleme parimad kliendid. Üldiselt aga pole kohalik köök mitte vähimalgi määral sarnane sellega, mida Panges pakutakse. Hainan on nii erinev ilmselt sellepärast, et ta on saar. Maismaa toitu saab siin ühest eksklusiivsest restoranist. Viimane on aga üpriski kallis: kolme inimese söök maksis viimati 70 jeeni. Neil on isegi inglise keelne menüü, kus pakutakse mitut rooga, mis sisaldavad fungus´t. Ukse peale on neil kleebitud A3 formaadis Miki ja Minni Hiir.

Teine koht, mida tihti külastame, on kohalik kiirtoidukoht Pala. Me käime seal tihti, sest suudame seal ise toitu tellida. Tuleb vaid sõrmega mõne burksi peale näidata. Nad juba teavad meid ja kilkavad alati, kui siseneme. Nende logo meenutab kahtlaselt palju Nesquicki jänest.

Otse vaat!

Siin käib iga päev uutele õpilastele mõeldud rividrill. See triangel pidi kestma 10 päeva. Sajad rebased marsivad päeval mööda spordiplatsi ringi. Seda, kas neile muid riigikaitse tõdesid ka õpetatakse, ma ei tea. Koolis on üldse suht sõjaväeline kord, nagu ilmselt igal pool Hiinas. Õpilased ärkavad enne kella kuute. Kell kuus hakkvad valjuhääldid mingit jubedat muusikat mängima, hommikvõimlemise tarvis. Mina põõnan kella üheteistkümneni, kuigi tänu kuumusele, valjuhäälditest tulevale muusikale ja naabri kanadele on see raskendatud...

There`s nothing a right potion can´t cure

Täna käisin arsti juures, sest mu nohu pole ikka veel ära paranenud. Tahtsin minna traditsioonilise hiina ravitseja juurde aga sattusin tavalisse polikliinikusse. Polikliinik koosnes ühest suurest ruumist, kus keskel oli kaks lauda, mille taga tuhatooside ees istusid arstid. Paremal olid reas toolid, mille kohal rippusid tilgutid. Seal olid ka mõned inimesed nende külge ühendatud. Üks laps nuttis, aga ema näitas talle mind ja seleatas midagi. Ilmselt, et näe vaata milliseks sa muutud, kui oma rohtu ei võta. Vasakul oli lett ja apteek, kus segati kokku igasugu arstimeid. Taga oli mingi väike kuut, kus tegeleti põhjalikuma läbivaatlusega.

Arst uuris mind ja küsis, et kas ma tahan hiina rohtu. Veel uuris ta kui vana ma olen ja teatas, et ma näen noor välja. Lõpuks teatas, et mul võib mingi allergia olla ja et ma peaks tolmuseid kohti vältima. No tänan, aga minu arust näevad nad ise noored välja siin ja tolmu on igal pool, sest kui sööd kuskil, tuleb veoauto ja kallutab sinna kõrvale koorma telliseid.

Igatahes pidin tunni pärast tagasi tulema. Jõudsin tunni ja kolmveerandi pärast. Sain kruusitäie mingit leotist, mis maitses natuke nagu mürk ja lõhnas tugevasti nafta järgi. Ma usun, et see sisaldas ingverit. Homme on veel kaks joomisseansi. See nali maksab mulle 32 jeeni.

Veel tahan kaebelda selle üle, et ei oska enam inglise keelt rääkida. Seda sellepärast, et kohalikud räägivad seda üsna halvasti ja see on ka mulle mõju avaldanud. Sõnad ei tule meelde ja mõmisen palju ja hääldan valesti. Sellega pole ma üldse rahul. Ja eesti keeles on ka raskusi lausete moodustamisega. Need tulevad ka sellised kesised. Jah, mandun siin ja muutun laisaks. Ok, laisemaks.

Esimene talutav ilm

Hommik campuses



Sissepääs templisse



Tempel ise



Templi sisemus



Reklaamid maja küljes



Taifuun oli suht hädine: ainult mõned murdunud oksad ja rebenenud plakatid. Sadas terve öö ja välku lõik ka. Õhtul läksin välja vaatama, kuidas põhikooli õpilased hordidena kuhugi ära läksid. Iga kord, kui müristas hakkasid kõik korraga kiljuma. Toitu varusime ka taifuuni ajaks, nagu kästi: neli õlut, nuudleid, krõpse ja veel mingeid asju, millel olid kenad pakendid ilusate piltidega. Seda mis sinna kirjutatud oli, mina ei tea.Läksin vara magama, et hommikul enne kuut äragata ja kahjustusi pildistama minna, enne kui kõik ära koristatakse. Hiljem selgus, et polegi midagi. Aga novembrini on taifuunide hooaeg, nii et midagi ikka juhtub. Taifuuni puhul ei ole täna ka tunde. Üldse pidi hainanlastel komme olema kõik plaanid ära jätta kui sajab.

Võin kohalikke lühidalt iseloomustada viie päevase kogemuse ja Selina (see soomlane, kes siit kohe ära läheb) juttude põhjal. Hainani mehed pidid üsna laisad olema ja naised teevad tööd, siis kui mehed teemajades istuvad. Siin provintis on kohalikud üsna vaesed, aga sellegipoolest tahavad nad alati külaliste eest maksta.

See kool, kus ma olen on keeltekallakuga kolledž. Mingil põhjusel õpetatakse siin ka infotehnoloogiat ja kehakultuuri. Keelteoskus ei paista küll kuskilt välja tegelikult, aga mis seal ikka. Kui enamus õpilasi on kahekümnendates eluaastates, siis välja näevad nad nagu 15 ja mõttelaad on samasugune. On ka erandeid. Enamus tahavad muga NBAst rääkida ja muust spordist. Minu jaoks on spordiajalugu ja tipphetked suht tume maa. Nende lemmikud staarid on mulle küll veidi tuttavad, sest kuuendas klassis tundisn ka ise selle teema vastu huvi. Selina rääkis, et filmidest meeldivad neile romantilised ameerika noortefilmid ja muusikast kohalik ja USA pop. Kohalik popmuusika on sagli mingite 90ndate ballaadide remiks hiina keelsete sõnadega ja seda tuleb siin vahetundide ajal valjuhäälditest.

Keelest veel niipalju, et siin lastakse mõnuga mingit oma dialekti, millest mujal väga aru ei saada. Ma oskan umbes nelja ja poolt sõna ja pole sugugi kindel kas neid õigesti hääldan. Rõhuasetus on väga tähtis, sellest sõltub sõna tähendus. Kui Selina meile hommikusöögiks praemune tellis, saime pelmeenidega suppi. Tema on siin olnud seitse kuud.

Vabal ajal meeldib noortele poodelda. Kes rääkis, et Hiina on kommunistlik maa? See on väga kapitalistlik paik. Ma usun, et ületarbimine kujuneb siin suureks probleemiks. Seda enam, et kui kasvab turg, kasvab tootmine ja kohalike jaoks on põhiline, et asi näeks välja nagu tema originaal (mulle üritati olümpiamängude logoga plätusid müüa 15 jeeniga). Seega müüakse siin igasugu võltskaupa, mis on odavam ja kehvem, aga läheb samamoodi peale. Poodides nad trügivad järjekorras ja käituvad hästi isekalt.

Ilma kohaliku õpilaseta tunnen ma ennast linnas nagu pime ilma juhtkoerata. Alati on mõistlik keegi kaasa võtta ja nad tulevad hea meelega. Täna käisime Tracyga (nad ütlevad meiele alati oma inglise keelsed nimed) Konfutsiuse templis, mis Wenchangis asub. Tema pole küll päris kohalik, ta on mandrilt, aga sellegipoolest hiinlane. Huvitav on see, et templi kõrval (ma usun, et see võis kunagi osa templist olla) on lasteaed, suurte trellidega, et lapsed putku ei pääseks. Tempel ise on veidi räämas, sissepääs on 15 jeeni, mis on suhteliselt palju. Igatahes polnud seal kedagi peale piletimüüjate ja kahe külastaja ja meie. Tracy rääkis, et Konfuciuse õpetus teistest lugu pidada on ka tänapäeval tähtis ja inimesed ikka austavad teda. Avaldasime Konfuciusele austust ja põletasime tema auks viirukeid ja mägurahasid.

Taifuun

Täna käisime politseijaoskonnas ennast arvele võtmas. Oli päris huvitav kogemus. Meid pandi kolmerattalise võrri pealeja kolme jeenine sõit kesklinna võis alata. Liiklus on siin päris huvitav. On aegu, kui tänavad on täiesti tühjad ja on ka teisi aegu. Praegu nad igatahes tühjad ei olnud. Sõitmine käib nii, et sõidetakse seal, kus ruumi on ja otse on alati parem kui ringiga. Sama kehtib ka ringteede kohta. Kiirused iseenesest mõistetavalt on väiksed.

Politseijaoskond oli väike maja ja ma kahtlustan, et selles asus ka mingi pood. Läksime teisele korrusele, kus avati üks trellitatud uks ja kutsuti meid sisse. Seal juba istus keegi katkise kõrvaga käeraudadega tooli külge kinnitatud nokamütsiga noormees. Siis toimus pikem hiina keelne vestlus ühe õpetaja ja ametniku vahel. Vahepeal tõid tooli küljes kinni oleva poisi sõbrad talle juua. Ühel sõpradest oli väga pikk pöidlaküüs. Selliseid küüsi olen ma ka mõnedel meestel veel tähele pannud. Vanas Vietnamis oli üliku tunnuseks pikkade küünte kandmine, mis näitas, et ta ei tegele lihttööga. Aga Hiina Rahvavabariigi kohta ma ei tea. Eks ta mingi jäänuk ole või vastupidi, moeröögatus.

Igatahes kirjutati meid üles ja rändasime samamoodi koju tagasi. Tuleb välja, et peale seda, kui eelmine vabatahtlik siit juunis minema läinud oli, müüsid kohalikud ta voodi maha. Krdi spekulandid.


23. september

Praegu on teisipäeva õhtu ja me tulime just korvpalli mängimast. Suht kehva on mängida sest väga palav on. Homseks lubati taifuuni. Ma tahaks seda oma silmaga näha. Hommikul korjati campusest kookospähklid ära, et nad alla ei kukusks. Minul on nüüd paranoia, et saan kookospähkliga pähe ja seepärast kõnnin alati sõiduteel, kus on tunduvalt ohutum. Ilmselt.

Me tekitame siin ilmselt sama palju elevust kui Brad Pitt tartus tekitaks. Inimesed liiguvad siin paaris või kolmikutes ja tüdrukud omaette käe alt kinni ja poisid omaette. Nemad ei hoia tavaliselt üksteisest kinni. Ja kui sellised paarid või kolmikud mööduvad, siis ütlevad “Hello!” ja kui me vastame siis hakkavad omakeskis kihistama.

Suhkruroogu ostsime. Minu arust suht mööda asi. Nätsutad seda vart suus ja saad sealt magusat mahla ja suu jääb kiude täis. Pool jeeni maksis veel.

Käisime Ameerika õpetaja tundi vaatamas. Dekaan käskis meil vaadata kuidas ta õpetab ja märkmeid teha, mida ta kontrollib ka. Tegin mõned eesti keelsed märkmed, kontrolligu pealegi, ega ma kade pole. Umbes kuu aja pärast võime meie ka võibolla õpetama hakata. Sunny tõi mulle Lao Tsõ raamatu, nüüd uurin seda ja ootan taifuuni.

Tuleb välja, et mu kohalikule numbrile ei saa sõnumeid saata eestist. See imeb täiega, katsun homme uurida mis toimub.

Kuivatatud sisalikud

Selline pilt avaneb sealt, kus linn ära lõppeb

Olemine on veidi paremaks läinud. Magasin terve päeva, sest liigutamiseks oli liiga palav. Õhtul sai 15 jeeni eest plätud ostetud ja 10 jeeni eest vihma/päiksevari ka. Kohaliku sim kaardi sain ka: +8615 1209 820 44 on mu telefoni number.

Apteegis käisime ka. Mulle nohurohtu ostmas. Seal müüakse lisaks igasugustele tablettidele ja pulbritele ka nt kuivatatud sisalikke ja muud. Kuivatatud sisalik tuleb keevasse vette panna ja siis see ravib midagi. Aga mida, ma ei tea.

Läksin välja suitsu tegema ja tutvusin kolme tüdrukuga, kes oskasid inglise keelt. Nad näitasid mulle campuses ringi. See on ikka päris suur. Siin on kaks poodi nt. Nad rääkisid veel igasuguseid asju, millest oli võimatu aru saada sest kõik rääkisid korraga. Sain teada, et nad on neljanda aasta üliõpilased ja see on siin viimane aasta. Veel räägiti mulle NBAst ja Michael Jordanist. Samas pole mul õrna aimugi kui vanad nad olid, sest siin näevad kõik välja nagu 15, hoolimata sellest kas ollakse 12 või 35.

Meie toas ronib ringi geko. Me kutsume teda Berniks. Ahve pole näinud siin veel. Kahjuks. Aga uksed tuleb kinni hoida ja akendel on trellid, et igasugu mangustid sisse ei roniks.

Täna hommikul käisime natuke linnast väljas. Paras džungel on seal ikka. Linn lõppeb lambist ära ja asendub kitsaste teedega, mis kuhugi viivad ka. Võrride ja rollerite vool on ka seal tihe.

Kooli juures harjutasid laiguslites vormides õpilased marssimist. Väidetavalt pevad seda tegema kõik rebased. Täpsemalt pole veel uurinud. Tean vaid nii palju, et hiinlased kardavad hirmsasti, et keegi võib nende riiki rünnata ja seega harjutavad hoolega riigikaitset. Ka on kooli juures valjuhääldid, kust üürgab jubedat hiina popmuusikat.

Esmased muljed Wenchangist

See on meie "korter"



See on mingi osa meie campusest



Laupäev

Pärast pikka ja väsitavat reisi jõudsin lõpuks Berliinist Wenchangi. Kõigepelt tuli Londonisse lennata, sealt 10h lend Pekingisse ja sealt 4h Haikousse. Pekingi lennujaamas sai veel 6h passida ka. Põlved on nii pikast lennukis istumisest loomulikult valusad. Ma olen siin koos sakslase Tammoga, kes paistab igatipidi lahe kaaslane olevat.

Haikou on Hainiani saarel midagi kekuse taolist. Sealt toodi meid autoga Wenchangi. Tee oli keskmine, liiklust vähe. 50 minutit sõitu ja olime Wenchangis. Kliima on siin troopiline, seega on niiskea ja tapvalt kuum. Kohalikud päeval eriti väljas käima ei pidanud. See eest teevad nad seda aga öösiti. Sõidavad kolmekesi kas rollerite või mingite sääreväristajat meenutavate asjadega ringi. On ka kolmerattalisi taksovõrre, aga ma ei tea kuidas neid kutsutakse.

Kõigepealt käisime mingis kohas söömas ja tekitasime sellega kõvasti elevust, kuna kaks pikka ja heledate juustega noormeest on siin üsna harv nähtus. Kohalikud suhtuvad meisse sõbralikult, mis seineb selles et iga vastu kõndiv tegelane lehvitab või rollerijuht signaalitab. Ka tegid nad meist mobiilidega pilti. Eksklusiivne õlu “Anchor” maksab poes 4 jeeni, pakk suitsu on 5 jeeni. 1 jeen on umbes 1,5 eek-i. Söönuks pidi ka saama nii, et maksad 5 jeeni ja saad nuudleid erineva kõrvalisega. Toitu tehakse tänaval, seltsiks koerad ja rotid. Õnnestus näha (ja ka pildistada) ühte surnud rotti.

Rotte oli tegelikult ka Berliinis. Üks vahtis vastu alternatiivse klubi (nad ise nimetasid ennast küll baariks) hoovis, kus oli veel ka metallikunstnike töötuba ja ka näitus. Kogu klubi interjöör oli ilmselt samade kunstnike tehtud ja seal mängiti head elektroonilist muusikat. Koha nimi oli “Zapata” ja ta asus skvatitud majas. Sellest hoolimata oli seal puhas ja õhtu veetmine meeldiv, erinevalt Tartus otse nina all pesitsevast kultusurkast “Zavood”.

Igatahes viibin praegu meie elukohas, üks kõrv ikka veel lendamisest lukus. Kell on vist 1:44 (Eestis on 20:44).Elukoht pole just suurem asi. Siin on ka rotid ja lõhnab kemikaalide järgi mida ilmselt kasutatakse kahjurite tõrjeks. Pesumasinat pole ka. Aga vähemalt on nett ja 24h on soe vesi. Igal pool siin nii ei ole. Ja sitapott on ka vetsus. Tavaliselt on Hiinas sellistes kohtades maas mingi auk, kus suusahüppaja kombel asju aetakse.

Pühapäev

Istun moskiitovõrkude all voodil. Kaks puhurit üritavad mulle veidikenegi tuult tekitada. Ma ei uskunud, et troopiline kliima nii väsitav on. Öösel oli põrgulikult palav ja päeval on veel hullem. Ma ei tea kui tihti ma siia kirjutada viitsin, aga alguses on kindlasti palju mida kirjutada. Nii et lasen aga näppudel käia.

Käisime just hommikust söömas. Sõime riisi, suppi, parti, muna, kala, aedvilju jms ja jõime juba nimetatud “Anchor” marki õlut. Tuleb välja, et riisi söömine käib nii, et paned kausi vastu suud ja klopid ja kaabid sealt pulkadega endale suhu. Teisesse kaussi tõstad aedvilju ja liha. Taldrikusse käivad kondid ja luud ja suitsukonid. Konte on palju, sest pardid ja kanad lihtsalt raiutakse tükkideks. Fileed pole veel saanud siin.

Meiega olid ka mõned kohalikud õpetajad. Tutvusin õpetaja Fu-ga. Tema pikk nimi on tõlkes Igihaljas Fu. Ta on siin mitmes ametis: inglise keele professor, asedirektor ja midagi veel. Paistis lahe mees olevat. Suitsukoni pani kastme sisse.

Varsti saame hakata osa võtma hiina keele tundidest. Õppida saab ka kung fu-d. Kavatsen seda kindlasti teha. Täna aga on plaanis veidi ringi vaadata ja osta sandaalid ja vihmavari. Viimas on siin väga vaja, sest see kaitseb nii päikese kui ka vihma eest. Juuksed mõtlesime ka Tammoga maha ajada. Mina kasvatan habeme ka. Hiljem lähme võibolla randa vaatama.

Nüüd aga tuleb voodis lamada, sest väljas olemiseks on liiga kuum.

Pushkar

Pushkar on yks pyha linn Rajastanis. Ta on nii pyha, et linna piires ei saa ei liha, kana ega alkoholi. Lehmad on nii pyhad et pusivad sind peat2naval rahulikult sarvedega. Ja ahvid on nii pyhad, et poseerivad kaamerate jaoks. Ja siis on veel h2sti pyhad pyhamehed, kes poole pyha 6nnistamistegevuse pealt kysivad, et palju sa ikka vaeste jaoks annetada kavatsed. Keelatud ametlikult public display of affection. Ja silla peal jalan6ude kandmine.
Keelatud pole aga kirjavead. Tshekk t2nasest l6unas66gist v2idab, et toitusin allj2rgnevast:
1x PIZZA COUATRO STABIONI - 100
1x PLAN SODA - 15
1x COCK BIG - 30
1x VEG OODLE SOUP - 45
1x CHEESE PAKORA - 40

Täna koju tagasi

Seoses India hindadega on siinkohal väga asjakohane tuua välja mõned hinnad Taanis. 1 dkk on umbes 2,1 eek-i.

Õlu pubis: 33cl 35-50 dkk keskmiselt
Õlu poes: 6*33cl u 45 dkk
Hiina takeaway: 30 dkk
Pitsa: u 60 dkk
Kebab Christianias: 25 dkk
1 g keskmist hašši: 70 dkk
Bussipilet: u 25 dkk
Loomaaia pilet: 130 dkk
4 tomatit: 10 dkk
7 kg pesu pesemine pesumajas (siin nimelt pole paljudel kodus pesumasinat): 31 dkk

Ühesõnaga, Indias on asjad veidi odavamad.

Üks aset leidnud vestlus ka, mis toimus Alessandro ja Sandri vahel:

A: I´m Alessandro.
S: I´m Sander, nice to meet you.
A: Alessandro.
S: Sander.
A: Alessandro!
S: MY name is SANDER!
A: Aa... Sandro?

Mõned tähtsamad saavutused siin:

1. Carlsbergi õlletehase külastamine, see on nagu midagi Meka taolist õllesõbrale.
2. Purjus alaealise tüdruku süles tassimine mõnisada meetrit edasi, kus ta kellegi keldris magama pidi (say no more!).
3. Loomaaias gibonite vaatamine.
4. Väga rondi rattaga (mille Liisi kuskilt 300 dkk eest ostnud oli ja millel kett kogu aeg maha tuli ja lenks kõver oli) mööda linna ringi liikumine.
5. Christianias käimine (sinna on ilmtingimata vaja tagasi minna).
6. Üliõpilasmajas (Studenthuset, midagi Zavoodi ja Gen-klubi vahepealset) ilusate meeste käest komplimentide saamine.
7. Jne


Aga üldiselt mulle siin meeldib. Inimesed on sõbralikud, linn on suur ja huvitav ja tegevust jätkuks. Kahjuks pean täna hakkama tagasi reisima, et ajada nädalaga korda hunnik asju ja minna edasi Hiina Rahvavabariiki, et täita järgmine etapp minu ja Ronaldi suures plaanis.

Rupees

Me leidsime Amritsaris k6ige 2gedama 6lleka ever. Otse rongijaama vastas.
Esiteks - seal ei myyda 6lut. Pead andma teenindajale sulli ja tema k2ib l2hedal poes 2ra ja toob 6lled. Toolid ja lauad on vanad, maas on prygi. Kontingent on super - korralikud joomarid. Toit on odav ja maitsev. Aga p6hiline - ringi jooksevad kolm kassi. Laudade vahel. Ja teevad nj2u ja jooksevad edasi. See ongi 6llekas kolme kassiga.

Hinnad Indias.
Korralik praad - 25 eek.
6lu - 20 eek.
Taksus6it 5 km - 25 eek.
Kaheinimese tuba vannitoaga - 60 kuni 110.
rongipilet 1000 km teine klass (sleeper) - 90 eek.
Pidev altt6mbamine - priceless.

Parimad sildid>
Agra Marble Shoppy
Dr. Yoshi's Urinal Clinic: Sexual orientation not determined here!

Psst, psst, I give you good price!

Olen Agras. Teie, kitsa silmaringiga eestlaste jaoks on see see koht, kus Taj Mahal on.
Anyways, millest ma r22kida tahtsin, oli yks situatsioon Delhis m6ned p2evad tagasi.
Neile, kes pole Monty Pythonit p2he 6ppinud, k6igepealt yks link, et te aru saaksite, milles nali on: vot.

Yhes6naga, mis meiega juhtus oli, et tahtsime osta rongipileteid Delhist Amritsari (see on see, kus Kuldne tempel on) ja l2ksime rongijaama. Kus tuli vastu mingi abivalmis mees, lehvitas oma valitsuse t66dokumendiga ja seletas, et reservation office'it restaureeritakse praegu (WTF was i thinking) ja meil tuleb minna kesklinna harukontorisse. Taksi viis meid siis 2 krooni ja 50 sendi eest kohale ja astusime sisse.
Tervitused, istusime maha ja seletasime, et tahame piletit Amritsari ja ei soovi pakettreisi. P6hiline point on selles, et nende myygimeeste t66 on myya maha pakettreise, kus nad sinujaoks k6ik piletid ette broneerivad. Sulle tuleb see esiteks poole v6i kolmandiku v6rra kallim, teiseks paneb reisimisel p2itsed p2he. Olime juba selliste plaanidega kokku puutunud ja otsustanud, et ei osta mingil juhul. J2rgneb m2lust vestlus minu (R) ja noore myygimehe (M) vahel.

R> We would like 2 tickets to Amritsar for tomorrow.
M> Hmm, it seems tomorrow's train is overbooked by 25 people.
R> Do you have sth for the day after tomorrow then?
M> Yes, but only one ticket.
R> So when can we get tickets for Amritsar?
M> In five days, sir.
R> Five days?
M> There's a big sikh festival you see, all the trains are full.
R> And how long will this festival last?
M> Oh, up to 18 days. But if you buy our special travel packet, you can go tomorrow...
R> I'm sorry, as i told you already, we are not interested in a travel packet. Are there any buses to Amritsar?
M> Of course there are.
R> Could you check if there are vacancies?
M> Hmm, yes, hmm, not for 8 days.
R> 8 days?
M> Yes sir, big sikh festival.
R> Ok, ok, are there any trains to Agra tomorrow?
M> Of course there are.
R> And?
M> I'm sorry sir, no vacancies.
R> And the first vacancies are?
M> In 6 days.
R> 6 days?
M> Yes, sir! Big festival!
R> But the festival is in the north, in Amritsar!
M> Yes sir, but this is another festival, it's a big muslim festival!
R> And the buses...
M> Are full as well. But if you buy our travel packet...
R> No, I don't want your travel packet. Are there any trains to Jaipur (t2isti kolmandas suunas esmesest kahest) in the near future?
M> Of course there are Sir, lots of trains go from Delhi each day.
R> And?
M> Sorry sir, first vacancies are in 5 days.
R> And the buses are full as well, I expect.
M> Very true Sir.
R> A festival?
M> Yes sir!
R> So you are trying to tell me, that I have no chance of going to the top 3 tourist destinations from Delhi in the next 5 days?
M> Yes, sir! It's top tourist season!
R> Tourist season doesn't start until November!
M> It started early this year!


Kokku kestis see tubli tunnikese, telefonik6nede ja uurimistega. Siis me lahkusime, minul oli kopp tugevalt yle maksa ja istusime rikshasse ja hakkasime rongijaama s6itma, kui juht kysis meilt, et miks me selles privaatfirmas yldse olime. Ja viis meid valitsuse booking office'isse. See oli punchline.


Kuigi Jaipurisse j6udes l6i mingi k6huh2da mind 2ks p2evaks voodisse l2ks jube h2sti - 3. sept on Indias suur Ganesha pyha. Pidustusi j2lgides sattusime kokku yhe brahmini kasti kuuluva noorukiga, kes meid hea meelega ringi vedas pidustustel ja nii 6nnestus k2ia ka Ganesha templis ohvriande viimas. Ja see kogemus oli nii v6imas, et ma pole praegusekski suutnud seda l2bi seedida.

Mul on iPod nano

Eile oli mul viimane tööpäev. Otsustasin, et ei ole vaja rohkem sellist mandunud ja depressiivset tööd teha. Igatahes nüüd olen ka mina Ronaldi kombel aus töötu.Dekanaadis kirjutasin täna taotluse, et mind lubataks akadeemilisele puhkusele. Ühesõnaga, tööl ei käi, koolis ei käi...

Millega ma siis tegelen? Aga vot sellega, et lähen Hiina Rahvavabariiki (jah, ma meelega kirjutasin Rahvavabariigi eraldi välja, et see ikka rõhutatud oleks) üheksaks kuuka. Praegu käib viisa jaoks asjade ajamine. Üldiselt kui mingit tasu maksta, saab viisa kätte ka kiirkorras. Kui kõik hästi läheb, siis 16. septembril lendan Berliini, kust 19. septembril Hiinasse. Ma loodan, et mu teele ei satu mingeid takistusi.

Homme aga lendan Taani, külastamaks mulle kõige kallimat ja armsamat inimest.

Aa ja ma ostsin iPod nano ka endale. Nii äge on.