There`s nothing a right potion can´t cure

Täna käisin arsti juures, sest mu nohu pole ikka veel ära paranenud. Tahtsin minna traditsioonilise hiina ravitseja juurde aga sattusin tavalisse polikliinikusse. Polikliinik koosnes ühest suurest ruumist, kus keskel oli kaks lauda, mille taga tuhatooside ees istusid arstid. Paremal olid reas toolid, mille kohal rippusid tilgutid. Seal olid ka mõned inimesed nende külge ühendatud. Üks laps nuttis, aga ema näitas talle mind ja seleatas midagi. Ilmselt, et näe vaata milliseks sa muutud, kui oma rohtu ei võta. Vasakul oli lett ja apteek, kus segati kokku igasugu arstimeid. Taga oli mingi väike kuut, kus tegeleti põhjalikuma läbivaatlusega.

Arst uuris mind ja küsis, et kas ma tahan hiina rohtu. Veel uuris ta kui vana ma olen ja teatas, et ma näen noor välja. Lõpuks teatas, et mul võib mingi allergia olla ja et ma peaks tolmuseid kohti vältima. No tänan, aga minu arust näevad nad ise noored välja siin ja tolmu on igal pool, sest kui sööd kuskil, tuleb veoauto ja kallutab sinna kõrvale koorma telliseid.

Igatahes pidin tunni pärast tagasi tulema. Jõudsin tunni ja kolmveerandi pärast. Sain kruusitäie mingit leotist, mis maitses natuke nagu mürk ja lõhnas tugevasti nafta järgi. Ma usun, et see sisaldas ingverit. Homme on veel kaks joomisseansi. See nali maksab mulle 32 jeeni.

Veel tahan kaebelda selle üle, et ei oska enam inglise keelt rääkida. Seda sellepärast, et kohalikud räägivad seda üsna halvasti ja see on ka mulle mõju avaldanud. Sõnad ei tule meelde ja mõmisen palju ja hääldan valesti. Sellega pole ma üldse rahul. Ja eesti keeles on ka raskusi lausete moodustamisega. Need tulevad ka sellised kesised. Jah, mandun siin ja muutun laisaks. Ok, laisemaks.