Taifuun

Täna käisime politseijaoskonnas ennast arvele võtmas. Oli päris huvitav kogemus. Meid pandi kolmerattalise võrri pealeja kolme jeenine sõit kesklinna võis alata. Liiklus on siin päris huvitav. On aegu, kui tänavad on täiesti tühjad ja on ka teisi aegu. Praegu nad igatahes tühjad ei olnud. Sõitmine käib nii, et sõidetakse seal, kus ruumi on ja otse on alati parem kui ringiga. Sama kehtib ka ringteede kohta. Kiirused iseenesest mõistetavalt on väiksed.

Politseijaoskond oli väike maja ja ma kahtlustan, et selles asus ka mingi pood. Läksime teisele korrusele, kus avati üks trellitatud uks ja kutsuti meid sisse. Seal juba istus keegi katkise kõrvaga käeraudadega tooli külge kinnitatud nokamütsiga noormees. Siis toimus pikem hiina keelne vestlus ühe õpetaja ja ametniku vahel. Vahepeal tõid tooli küljes kinni oleva poisi sõbrad talle juua. Ühel sõpradest oli väga pikk pöidlaküüs. Selliseid küüsi olen ma ka mõnedel meestel veel tähele pannud. Vanas Vietnamis oli üliku tunnuseks pikkade küünte kandmine, mis näitas, et ta ei tegele lihttööga. Aga Hiina Rahvavabariigi kohta ma ei tea. Eks ta mingi jäänuk ole või vastupidi, moeröögatus.

Igatahes kirjutati meid üles ja rändasime samamoodi koju tagasi. Tuleb välja, et peale seda, kui eelmine vabatahtlik siit juunis minema läinud oli, müüsid kohalikud ta voodi maha. Krdi spekulandid.


23. september

Praegu on teisipäeva õhtu ja me tulime just korvpalli mängimast. Suht kehva on mängida sest väga palav on. Homseks lubati taifuuni. Ma tahaks seda oma silmaga näha. Hommikul korjati campusest kookospähklid ära, et nad alla ei kukusks. Minul on nüüd paranoia, et saan kookospähkliga pähe ja seepärast kõnnin alati sõiduteel, kus on tunduvalt ohutum. Ilmselt.

Me tekitame siin ilmselt sama palju elevust kui Brad Pitt tartus tekitaks. Inimesed liiguvad siin paaris või kolmikutes ja tüdrukud omaette käe alt kinni ja poisid omaette. Nemad ei hoia tavaliselt üksteisest kinni. Ja kui sellised paarid või kolmikud mööduvad, siis ütlevad “Hello!” ja kui me vastame siis hakkavad omakeskis kihistama.

Suhkruroogu ostsime. Minu arust suht mööda asi. Nätsutad seda vart suus ja saad sealt magusat mahla ja suu jääb kiude täis. Pool jeeni maksis veel.

Käisime Ameerika õpetaja tundi vaatamas. Dekaan käskis meil vaadata kuidas ta õpetab ja märkmeid teha, mida ta kontrollib ka. Tegin mõned eesti keelsed märkmed, kontrolligu pealegi, ega ma kade pole. Umbes kuu aja pärast võime meie ka võibolla õpetama hakata. Sunny tõi mulle Lao Tsõ raamatu, nüüd uurin seda ja ootan taifuuni.

Tuleb välja, et mu kohalikule numbrile ei saa sõnumeid saata eestist. See imeb täiega, katsun homme uurida mis toimub.