Esmased muljed Wenchangist

See on meie "korter"



See on mingi osa meie campusest



Laupäev

Pärast pikka ja väsitavat reisi jõudsin lõpuks Berliinist Wenchangi. Kõigepelt tuli Londonisse lennata, sealt 10h lend Pekingisse ja sealt 4h Haikousse. Pekingi lennujaamas sai veel 6h passida ka. Põlved on nii pikast lennukis istumisest loomulikult valusad. Ma olen siin koos sakslase Tammoga, kes paistab igatipidi lahe kaaslane olevat.

Haikou on Hainiani saarel midagi kekuse taolist. Sealt toodi meid autoga Wenchangi. Tee oli keskmine, liiklust vähe. 50 minutit sõitu ja olime Wenchangis. Kliima on siin troopiline, seega on niiskea ja tapvalt kuum. Kohalikud päeval eriti väljas käima ei pidanud. See eest teevad nad seda aga öösiti. Sõidavad kolmekesi kas rollerite või mingite sääreväristajat meenutavate asjadega ringi. On ka kolmerattalisi taksovõrre, aga ma ei tea kuidas neid kutsutakse.

Kõigepealt käisime mingis kohas söömas ja tekitasime sellega kõvasti elevust, kuna kaks pikka ja heledate juustega noormeest on siin üsna harv nähtus. Kohalikud suhtuvad meisse sõbralikult, mis seineb selles et iga vastu kõndiv tegelane lehvitab või rollerijuht signaalitab. Ka tegid nad meist mobiilidega pilti. Eksklusiivne õlu “Anchor” maksab poes 4 jeeni, pakk suitsu on 5 jeeni. 1 jeen on umbes 1,5 eek-i. Söönuks pidi ka saama nii, et maksad 5 jeeni ja saad nuudleid erineva kõrvalisega. Toitu tehakse tänaval, seltsiks koerad ja rotid. Õnnestus näha (ja ka pildistada) ühte surnud rotti.

Rotte oli tegelikult ka Berliinis. Üks vahtis vastu alternatiivse klubi (nad ise nimetasid ennast küll baariks) hoovis, kus oli veel ka metallikunstnike töötuba ja ka näitus. Kogu klubi interjöör oli ilmselt samade kunstnike tehtud ja seal mängiti head elektroonilist muusikat. Koha nimi oli “Zapata” ja ta asus skvatitud majas. Sellest hoolimata oli seal puhas ja õhtu veetmine meeldiv, erinevalt Tartus otse nina all pesitsevast kultusurkast “Zavood”.

Igatahes viibin praegu meie elukohas, üks kõrv ikka veel lendamisest lukus. Kell on vist 1:44 (Eestis on 20:44).Elukoht pole just suurem asi. Siin on ka rotid ja lõhnab kemikaalide järgi mida ilmselt kasutatakse kahjurite tõrjeks. Pesumasinat pole ka. Aga vähemalt on nett ja 24h on soe vesi. Igal pool siin nii ei ole. Ja sitapott on ka vetsus. Tavaliselt on Hiinas sellistes kohtades maas mingi auk, kus suusahüppaja kombel asju aetakse.

Pühapäev

Istun moskiitovõrkude all voodil. Kaks puhurit üritavad mulle veidikenegi tuult tekitada. Ma ei uskunud, et troopiline kliima nii väsitav on. Öösel oli põrgulikult palav ja päeval on veel hullem. Ma ei tea kui tihti ma siia kirjutada viitsin, aga alguses on kindlasti palju mida kirjutada. Nii et lasen aga näppudel käia.

Käisime just hommikust söömas. Sõime riisi, suppi, parti, muna, kala, aedvilju jms ja jõime juba nimetatud “Anchor” marki õlut. Tuleb välja, et riisi söömine käib nii, et paned kausi vastu suud ja klopid ja kaabid sealt pulkadega endale suhu. Teisesse kaussi tõstad aedvilju ja liha. Taldrikusse käivad kondid ja luud ja suitsukonid. Konte on palju, sest pardid ja kanad lihtsalt raiutakse tükkideks. Fileed pole veel saanud siin.

Meiega olid ka mõned kohalikud õpetajad. Tutvusin õpetaja Fu-ga. Tema pikk nimi on tõlkes Igihaljas Fu. Ta on siin mitmes ametis: inglise keele professor, asedirektor ja midagi veel. Paistis lahe mees olevat. Suitsukoni pani kastme sisse.

Varsti saame hakata osa võtma hiina keele tundidest. Õppida saab ka kung fu-d. Kavatsen seda kindlasti teha. Täna aga on plaanis veidi ringi vaadata ja osta sandaalid ja vihmavari. Viimas on siin väga vaja, sest see kaitseb nii päikese kui ka vihma eest. Juuksed mõtlesime ka Tammoga maha ajada. Mina kasvatan habeme ka. Hiljem lähme võibolla randa vaatama.

Nüüd aga tuleb voodis lamada, sest väljas olemiseks on liiga kuum.