Esimene talutav ilm

Hommik campuses



Sissepääs templisse



Tempel ise



Templi sisemus



Reklaamid maja küljes



Taifuun oli suht hädine: ainult mõned murdunud oksad ja rebenenud plakatid. Sadas terve öö ja välku lõik ka. Õhtul läksin välja vaatama, kuidas põhikooli õpilased hordidena kuhugi ära läksid. Iga kord, kui müristas hakkasid kõik korraga kiljuma. Toitu varusime ka taifuuni ajaks, nagu kästi: neli õlut, nuudleid, krõpse ja veel mingeid asju, millel olid kenad pakendid ilusate piltidega. Seda mis sinna kirjutatud oli, mina ei tea.Läksin vara magama, et hommikul enne kuut äragata ja kahjustusi pildistama minna, enne kui kõik ära koristatakse. Hiljem selgus, et polegi midagi. Aga novembrini on taifuunide hooaeg, nii et midagi ikka juhtub. Taifuuni puhul ei ole täna ka tunde. Üldse pidi hainanlastel komme olema kõik plaanid ära jätta kui sajab.

Võin kohalikke lühidalt iseloomustada viie päevase kogemuse ja Selina (see soomlane, kes siit kohe ära läheb) juttude põhjal. Hainani mehed pidid üsna laisad olema ja naised teevad tööd, siis kui mehed teemajades istuvad. Siin provintis on kohalikud üsna vaesed, aga sellegipoolest tahavad nad alati külaliste eest maksta.

See kool, kus ma olen on keeltekallakuga kolledž. Mingil põhjusel õpetatakse siin ka infotehnoloogiat ja kehakultuuri. Keelteoskus ei paista küll kuskilt välja tegelikult, aga mis seal ikka. Kui enamus õpilasi on kahekümnendates eluaastates, siis välja näevad nad nagu 15 ja mõttelaad on samasugune. On ka erandeid. Enamus tahavad muga NBAst rääkida ja muust spordist. Minu jaoks on spordiajalugu ja tipphetked suht tume maa. Nende lemmikud staarid on mulle küll veidi tuttavad, sest kuuendas klassis tundisn ka ise selle teema vastu huvi. Selina rääkis, et filmidest meeldivad neile romantilised ameerika noortefilmid ja muusikast kohalik ja USA pop. Kohalik popmuusika on sagli mingite 90ndate ballaadide remiks hiina keelsete sõnadega ja seda tuleb siin vahetundide ajal valjuhäälditest.

Keelest veel niipalju, et siin lastakse mõnuga mingit oma dialekti, millest mujal väga aru ei saada. Ma oskan umbes nelja ja poolt sõna ja pole sugugi kindel kas neid õigesti hääldan. Rõhuasetus on väga tähtis, sellest sõltub sõna tähendus. Kui Selina meile hommikusöögiks praemune tellis, saime pelmeenidega suppi. Tema on siin olnud seitse kuud.

Vabal ajal meeldib noortele poodelda. Kes rääkis, et Hiina on kommunistlik maa? See on väga kapitalistlik paik. Ma usun, et ületarbimine kujuneb siin suureks probleemiks. Seda enam, et kui kasvab turg, kasvab tootmine ja kohalike jaoks on põhiline, et asi näeks välja nagu tema originaal (mulle üritati olümpiamängude logoga plätusid müüa 15 jeeniga). Seega müüakse siin igasugu võltskaupa, mis on odavam ja kehvem, aga läheb samamoodi peale. Poodides nad trügivad järjekorras ja käituvad hästi isekalt.

Ilma kohaliku õpilaseta tunnen ma ennast linnas nagu pime ilma juhtkoerata. Alati on mõistlik keegi kaasa võtta ja nad tulevad hea meelega. Täna käisime Tracyga (nad ütlevad meiele alati oma inglise keelsed nimed) Konfutsiuse templis, mis Wenchangis asub. Tema pole küll päris kohalik, ta on mandrilt, aga sellegipoolest hiinlane. Huvitav on see, et templi kõrval (ma usun, et see võis kunagi osa templist olla) on lasteaed, suurte trellidega, et lapsed putku ei pääseks. Tempel ise on veidi räämas, sissepääs on 15 jeeni, mis on suhteliselt palju. Igatahes polnud seal kedagi peale piletimüüjate ja kahe külastaja ja meie. Tracy rääkis, et Konfuciuse õpetus teistest lugu pidada on ka tänapäeval tähtis ja inimesed ikka austavad teda. Avaldasime Konfuciusele austust ja põletasime tema auks viirukeid ja mägurahasid.