2uri piitsaga mees vs puust noaga ahv, ehk näide sellest kuidas ahve ekspluateeritakse
Stone Park
krabid
Wuzhushan
See on üks rand Sanya`s, tagaplaanil on igasugu majad, kuhu kortereid ostetakse
Golden Week on Hiina RV iseseivumispühale (1. okt) järgnev nädal, mille jooksul hiinlased peredega ringi reisivad ja vaatamisväärsusi külastavad. Ka meie rändasime mööda Hainani ringi ja nüüd hakkab see saar mulle juba vastikuks muutuma.
Kunagi elasid siin Li ja Miao rahvused, praguseks on viimased aga mägedesse taandunud. Li´d aitasid II MS ajal kommunistidel Jaapani vastu võidelda ja tänutäheks hukkasid jaapanlased kolmandiku nende meestest, seega pole neid siin enam eriti palju. Praeguseks elavad siin põhiliselt Han`id ja Miki Hiir. Vastik hiir on isegi nii jultunud, et on roninud kleepsudena restoranide ustele, trükipildina märkmikute kaantele jne. Ka on ta kaasa toonud koledad roosast plastikust toolid ja muu majapidamiskola, mida siin väga praktiliseks ja ilusaks peetakse. Sama lugu nagu Eestis kunagi soome papi ja kilekottidega oli. Peetakse modernseks ja läänelikuks.
Kui ma Hiinasse tulema hakkasin, lootsin leida eest müstilise paiga koos vanade templite ja rahu ja vaikuse ja muu sellisega. Ma eksisin rängalt. Härra Mällil oli kevadkoolis õigus, kui ta rääkis sellest kuidas hiinlased armastavad elada puntras koos igasugu sodi ja sita ja lärmi sees. Linnades on bussid meelega hästi väiksed, et saaks ikka üksteise vastu hõõruda, pikamaa bussid on õnneks enamasti suuremad, kuid ikka keegi rögastab ja tatistab selja taga kilekotti. Kui olla ainus inimene, kes öösel üle tänava läheb ja teel sõidab üks roller, siis on tal vaja loomulikult peaaegu oma sihtkohta jõudnud inimese nina eest läbi pressida ja signaalitada. Inimestele meeldib siin koos istuda ja kükitada ja suhkruroogu lätsutada ning tatistada. Kaarte ja doominot mängitakse ka usinalt, kes parajasti mängus pole, kiibitseb niisama. Kõikjale kuhjub prügi ja saasta, mis loomulikult siinses kliimas kohe haisema hakkab. Seda probleemi saaks leevendada, kui tekitada tänavale rohkem kui üks prügikast, mida aegajalt tühjendataks ka. Äkki siis viskaks rohkemad inimesed oma banaanikoored või kilekotid sinna, mitte maha.
Aga lehk ei tule ainult rentslist, vaid ka enamusest söögikohtadest. Kokad kannavad küll respiraatoreid ja kilekindaid, kuid toiduained vedelevad sellest hoolimata tänaval ja mädanevad ajaviiteks, seltsiks hiired ja rotid. Paljudes kohtades on minu arvates võimatu süüa, sest lehk on hinge mattev. Võibolla on maismaal olukord parem, aga seda ei saa ma enne teada, kui jaanuaris sinna reisima minna saan.
Igatahes ei jõudnud me oma elukohas kauem passida, ja otsustasime saart avastama minna. Kõigepealt sai käidud Wenchangist umbes 30 km kaugusel Stone Park´is. Seal olid kaljud ja meri ja kõik see kokku oli päris kena. Turnisime kaljudel ja käisime isegi ühes lahes ujumas. Laided olid päris suured ja kuna tuleb välja et ma polegi nii vapper, kui siianii arvanud olin, siis väga sügavale vette ei läinud. Pärast istusime rannas mingis söögikohas sinistel plastiktoolidel ja sõime värskeid krabisid ja jõime “Anchor” marki preemiumkvaliteediga pilsneri tüüpi õlut, mis moodustas päris hea kombinatsiooni.
Pikemale reisile minnes külastasime kõigepealt Monkey Islandit. See väike saar kuhu saab gondliga ja kuhu on pagendatud kõik saare ahvid. Pilet on 123 jeeni, mis on piisav summa, et 4-5 päeva süüa, ka saab kaks inimest selle raha eest hotellis ööbida. See neetud koht ise on täielik sell-out ja seal rikutakse tugevalt ahvide õigusi. Mina lootsin näha have, kes puudel ripuvad ja niisama chillivad, kuid paljusid have sunnitakse tsirkuses töötama. Vaesed ahvid pidid karkudega kõndima, ratsutama, ratastega sõitma ja muid õudusi tegema, saatjaks kuri piitsaga mees. Üks ahv pani rattaga suure kolinaga vastu seina, teine oli sunnitud kitse seljas mingi lati peal ratsutama. Mina olen igati selle poolt, et sellised kohad kinni panna, aga hiinlaste seas on selline värk populaarne. Õelad inimesed vaatasid mõnuga ahvide kannatusi.
“Kõik müügiks” saarel oli veel betoonist kuldseks võõbatud paksu mehe kuju, mille ümber askeldasid kollastes haiglapidžaamades sokke ja plätusid kandvad juusteta mehed. See asjandus kehastas budistlikku templit ja seal sai raha eest viirukeid osta ja kujule austust avaldada.
Kaua me seal olla ei suutnud. Väljapääsu juures jagasin vabamas vangistuses elavatele ahvidele kobara banaane ja lubasin hiinlastel endast pilti teha. Kui gondlisse istuma hakkasime, ilmus keegi tegelane koos ilmutatud fotoga minust gondlist välja astumas ja üritas seda mulle 10 jeeniga maha müüa.
Edasi viis tee meid Wuzhishan´i mäele. Wuzhishan tähendab Viie Sõrme Mäge. Sama nime kannab ka linn, kus ööbisime, et hommikul mäkke ronima minna. Läheduses on ka Li hõimude külasid, aga sinna kahjuks ei jõudnud. Et mäejalamile, kus asus ka mingi reservaat (siltide järgi), jõuda, tuli tund aega bussiga sõita. Pilet mäkke ronimiseks oli 15 jeeni, aga kuna Sunny sõbral oli mingeid tutvusi, saime sinna tasuta.
Mäetippu viis kitsas rada läbi dzungli. Abiks vana hea bambuskepp jõudsime alguses üsna kiiresti edasi. 3-4 tundi roninud, hakkasime tippu jõudma. Mäkke ronimine on populaarne ka kohalike hulgas, nii et inimesi oli seal palju, kuid tipuni välja kõik ei läinud. Hakkas loomulikult sadama ja tipus oli paar kraadi sooja ning oli ka väike torm. Mäetipp oli täis prügi ja ega sealt midagi näinudki, sest kõikjal olid pilved. Aga siiski, olen vallutanud 1860 m kõrguse mäetipu ja olen sellega suht rahul. Alla tulek oli raske, kuna olime läbimärjad ja kohati oli ikka veel väga tuuline. Kõige tuulisema kooha peal kükitasid läbimärjad hiinlased ja kurtsid kui külm on. Me jätsime nad sinna ja jätkasime oma teed alla. Teerajast oli vahepeal saanud jõgi. Lõpuks jõudsime alla ja sõime kohaliku kapitalisti onnis nuudleid ja väänasime riietest vett välja. Pärast õhtul tuli ennast igaks juhuks 35 jeenise brändiga arstida, et mitte haigeks jääda. Brändi maitses ka täpselt nagu 35 jeeni.
Järgmisel päeval sõitsime Sanya`sse, kus oli MacDonald`s. Ma ei uskunud, et sellisest asjast võib puudust tundma hakata, aga nii see on, kui riisi ja tundmatuid aedvilju süüa. Tegelikult on linn aga tuntud oma randade poolest. Maismaa hiinlased ostavad sinna endale kortereid, et seal puhkamas käia. Palju oli kuulda vene keelt ja ka sildid ranna lähedal olid vene keeles. Järjekordne “kõik müügiks” koht. Istusime rannatoolile oma mägedes matkamisest kangeid põlvi puhkama ja juba ilmus keegi, kes teatas, et me peame 30 jeeni maksma, kui seal istuda tahame. Teatasin talle inglise keeles, mida ta teha võib.
Õhtuks jõudsime “koju tagasi” ja tundsime mõlemad, et kultturišoki esimene osa, kus kõik on huvitav ja meeldiv, hakkab läbi saama. Ja kuna Hiina võimud seda nagunii lugeda üritavad, siis lisan siia neile tõlkimiseks mõned toredad sõnad nagu hauaõudusöö ja haguraijuja.
