Hollywood, Plekksaapad, komerss ja muinaslugu

Neljapäeva lõuna pärast Urmas Petti seminari jätkus Ristiisas, kus ma kaasautoriga arutlema hakates avastasin, et mul ei ole reaalselt lühiajalisemat elueesmärki. Koolis oli hea lihtne: (väiksemast suuremani) nädalavehtus -> koolivaheag -> suvi -> kooli lõpp. Samuti sõjaväes - linnaload ja reserv. Aga nüüd? Lähim reaalne asi mida oodata on kooli lõpp ja tegelikult ei ole seegi eriti positiivne ootus.

Nende mõtetega sai Tallinnasse sõidetud, Club Hollywoodi (teepeal Männikult läbi, kus kahjuks ei leidnud ühtegi õppusel olevat pataljoni. olin kaasa võtnud pudeli õlut ja lõhkepaketi). Tegelikult oli neljapäeva õhtu ja öö tänu Sandrale isegi et kõige toredam osa nädalavahetusest. Sai ka kindlaks tehtud, et kõige odavamad taksod (nagu lugude järgi kehvemad autod) on Opelid. Ahjaa, juba fakt, et ma ööbisin otse Vahipati vastas andis mõnusa tunde, nimelt panin ma kella 5.55ks kella helisema, ajasin end voodist völja, läksin akna juurde, jälgisin, kuidas patis kell 6.00 tuled süttisin, nentisin rõõmsalt: "C-kompanii, ääärrrraatuuuuuuus!" ning tagasi voodisse. Mis teha, eks ma siiski pole kompleksivaba inimene.

Reedene päevgi oli tore, sai juttu aetud, hästi söödud, õhtul nägin Mardi kooli ehk EKA separuumid ära. Aga Plekksaapad olid lihtsalt suurepärased! Ei oleks isegi Kalvetilt oodanud nii omanäolist copyprojektil. Õhtu Jussi pool oli kah enam-vähem, nägin jälle sedasama, et gümnasistidel on nii palju lihtsam endale eesmärke seada, õigemini on eesmärgid neil juba olemas.

Komerss - nii ja naa. Vahepeal tekkis tahtmine küll mõnele inimesele halvasti öelda. Mitte stressist (mida ma muide ei tunnista) või väsimusest (millest sellistes situatsioonides olen otsustanud lihtsalt üle olla) vaid inimeste eneste suhtumise pärast. Kui ikka ise ei saada asjadega hakkama ja tullakse süüdistama lambi-inimesi, siis tänan väga eksole. Aga njah, vennastus oli tore, sain endale väga toreda ak! venna ja täpselt sellise ak! isa nagu mul vaja on - keegi, kes mind suudaks selgelt ja kainelt juhtida läbi ak! maastiku. (Kaaskirjuta sai teatavate mahhinatsioonide kaudu mu ak! nõbuks ja kõik teavad, mida nõbudega Tennessee's tehakse. Mwahahaaha!) (muide, juhul, kui te praegu midagi rüvedat mõtlesite seda viimast lauset lugedes, peaksite järgi mõtlema enda mõttelaadi ja seosetõmbamis protsesside üle.) BTW, Linnamäele olen südamest tänulik, et mulle öömaja pakkus ning mind hommikul tõelist Vene kööki maitsma viis - Mustamäe MCDonalds!
Tagasisõit - 4 rebast autos, pudel Jacki ja Nitrous möirgamas. Nii võib juba reisida.

Aga pühap öösel nägin ma unes, et tuli minu juurde üks mees ja küsis: "Kes sa oled?" Ta ei jäänud rahule ei minu nimega ega minu püüdlustega end mingite organisatsioonide või gruppide kaudu defineerida (ülikool, Vironia, KL, Vahipat, metallistid jne). Ja nii jäingi talle vastuse võlgu. Hommikul tuli mulle meelde neljapäevane mõtisklus ning samuti Riia romaani protagonisti (kes muide eelnevast postitusest hoolimata end komerssil kännuämblikuks tõmbas) poolt räägitud muinaslugu:
"Mehel jooksis hobune ära. Naabrimees tuli kahjutunnet avaldama. Mees vastu "Eks me näe, mis asjast tuleb." Hobune tuli järgmine päev tagasi karja metshobustega. Naabrimees tuli õnne soovima. Mees vastu "Eks me näe, mis asjast tuleb." Mehe poeg üritas metshobuseid taltsutada ning murdis jala. Naabrimees tuli kurba meelt avaldama. Mees vastu "Eks me näe, mis asjast tuleb." Järgmine päev tuli värbaja poissi kroonusse võtma, avastas aga, et poisil jalg murdund ning ei võtnudki teda."
Istudes raamatukogus selle labori all, kus Andre hiirte ajusid uurib, tuli mulle telefonikõne, mis teatas, et olen võitnud 2 piletit Camouflage'i (Saksa pop-sünt pänd, u. nagu Blutengel) kontserdile 2. dets Club Hollywoodis. Ja õhtu jooksul tuli kutse veel ühele kontserdile ning ühele sünnipäevale.
Ja võttes arvesse nii seda, et elu on võimalik ise huvitavaks teha, ning et pole mõtet ennast mingi grupi kaudu defineerida ning samuti mitte omades lähimat eesmärki, kuid seda ka mitte paaniliselt otsides ütles Ronald järgmist: "Eks me näe, mis asjast tuleb."

Remark

Njah, tuleb tõdeda, et erinevalt kallist kolleegist olen mina teinud viimase ajaga läbi vastupidise muutuse. Heihoo, heihoo ei suitseta, ei joo. Ok, suitsetan küll...

Nädalavahetus: Moraal, sõbrad ja rüvedused

aka Invocation of Naamah
Nädalavahetus algas kurva tõdemusega, et olen muutunud alkoholi suhtes resistentseks, ergo pole puht füüsiliselt mõtet enam juua.
Kuigi naisrebastega oli enam-vähem õhtu, siis ei leidnud ma sealt vestluskaaslasi, kuigi kõige enam lootsin ma ak! organiseerunud naistelt just võimekust vestelda laiapõhjalistel teemadel. Võibolla lihtsalt ootasin liiga palju, kuna olin harjunud väga kõrge standardiga.
Aga nojah: "meh!"
Moraalidilemma, mille enne püstitasin, jäi tegelikult lahendamata, sest asjaolud langesid osavalt kokku. Nii et küsimus jääb. Laupäeva õhtu lisas aga hoopis uue küsimuse: kui ma olen viimase 2 kuuga oma käitumist palju muutnud ja vabamaks lasknud, aga nüüd hakkavad moraalinormid maha jääma, siis mida teha? Kas muuta (arendada) moraalinorme, või tõmmata oma käitumst ja suhtumist tagasi endise poole? Andre käis välja, et inimese arengus ongi põhiline moraalinormide muutus, millega ma olen pmõtst nõus, aga kui funktsionaalne on nende sunniviisiline muutmine? Kas on üldse võimalik moraalinorme ise muuta, nii et need tunduksid loomulikud?
Aga tegelikult annab kasvõi sõprade soojus ja hool (mida ma nädalavahetusel sain tunda palju) põhjuse edasi pingutada ning lahendusi otsida kõigile probleemidele ja ma loodan, et kõik vaimsed ja moraalsed dilemmad on lihtsalt märk mu eetika elujõulisusest (sest alternatiivid oleksid paljuski väga närused).
Sierra-India-Tango-Six-Four Over and Out!

PS. Kiri KVÜÕA KSK ühiselamu komandandi kabineti seinal:
Ettekanne, koostanud vanemveebel(!) (nimi tsenseeritud).
"Läksin oma kabinetti, istusin toolile ja kukusin sellega üle. Ratas läks katki." (sic!)

Dilemma

Kui on valida kahe õhtu veetmis mooduse vahel, millest ühele ma olen end pmõtst ära lubanud, aga samas sisaldab see jälle alkoholi ja naisterahvaid (millest ma üritan hoiduda), kas on eetiline ennast valega välja vabandada? Sireli väitel on, kui pisike vale hoiab ära suurema jama.
Aga kui mulle on moraalselt aktsepteeritavad ainult hädavaled, siis kas hädavalena võib võtta valet, mille ainus reaalne kasutegur on enda parem enesetunne ja võibolla mitte raisatud õhtupoolik ning alkoholist ja kõigest sellega kaasnevast eemale hoidmine?
Njah, mul on veel 1h aega otsustada.

PS. "Nädala KAIKA" auhinna annab minust, minu egost ja mu südametunnistusest koosnev komisjon see nädal.... mulle. Põhjenduseks see, et ma üritasin korduvalt töö juures pea ees läbi klaasi minna ning et ma sundisin noorkotka kuuri katusele ronima viskenuga ära tooma.

Otsustasin teatud kriitika tõttu kustutada meie Riia nädalavahetust kirjeldava postituse. Siiski on see täiesti olemas ja kui keegi soovib sellest nädalavahetusest (või mõnest muust, sest ma ei saa ka Poola reisikirjeldust üles panna) lähemalt kuulda, pruugib tal ainult mind ja/või Sandrit kutsuda külla/kohvikusse tassi teed/hõõgveini jooma.
Sellise koguse valikvastuste juures loodan ma, et kõik toredad ja kenad inimesed leiavad endale sealt sobivad variandid ja kontakteeruvad varsti :-)

Kuulsus

Üks "Kaunitaris ja Geeniuses" osalenud tšikk olevat teatanud Kroonikale, et ta on juba kuulsusest väsinud, ütles mulle Aver sekundeid enne, kui me KVÜÕAs ühe ventilaatori plahvatuse saatel õhku lasime.
Circa paar tundi hiljem tantsisin ühe rebasest neiuga, keda ma polnud kordagi varem oma elus näinud, ning korraga, ilma et me mingit vestlust arnedanud oleksime, teatas ta mulle, et "olen kuulnud lugusid sinust ja su sõbrast!"
Karp lahti, kui aus olla, mõned päevad enne olin just sv! Piksarvele ja Helile väitnud, et mina ja Sander saame akadeemilisel maastikul kiiresti kuulsaks (positiivselt loomulikult mitte, arvas Hel).
Pani sügavalt mõtlema, et äkki ikka peaks oma aktiivset tegutsemist tagasi tõmbama.

PS. Kohtume Karika kõrtsis kell 18.00 pärast sõda. Švejk.

Äratus 1 2 3 ning.... loengusse

Kuigi sõpradele abiks olemist tuleb hinnata, siis peab inimene oskama tõmmata piiri.
Kui keegi dirigeerib pühas vaikuses & üksinduses 20ndat minutit järjest Bachi, ning sa näed, et ta soovib saada kiidetud, siis tuleb seda teha.
Kui kelellgi on suur soov oma originaal Monteigneu VS konjakit ära juua ning ta ei soovi seda üksi teha, siis on inimese loomulik kohus teda aidata.
Aga kui keegi soovib mingit neiut enda poole ööseks ning sinu äraminemisega kaasneks ka neiu lahkumine ning te olete viimased külalised, siis tuleks sügavalt järgi mõelda. Eriti kui tagajärgedeks on tsipa jommis peaga hommikul Naritsa loengusse jõudmine.

Aga samas on kõik ülalolev puruteoreetiline. See on rohkem abstraktne mõttevälgatus kui 6.11.06 õhtu sündmused.

Algus

Miks luua blog? Keda peaks huvitama kahe noormehe sürrealistlikud elujuhtumid? Aga keda peaks huvitama see, et keda huvitavad kahe mehe sürrealistlikud elujuhtumid?
Meid mitte. Kui mingil momendil sai avastatud, et pea iga päev juhtub absurdseid asju, millest kõik ei püsi lihtsalt meeles, sai loodud see blog kui enese mälupikendus. Freudi- või Jungiaanliku psühhoanalüütiku teenuste kasutamine iga kord, kui tekib tahtmine mingeid ebamäärase väärtusega, kuid see-eest naljakaid elujuhtumeid alateadvusest meelde tuletada läheks põhimõtteliselt lihtsalt liiga kalliks. Pealegi saaks sama raha investeerida uute sürrealistlike sündmuste algetesse. Näiteks Krooksu.

Sm. K.V. Petrosilius Zwackelmann,