Nädalavahetus: Moraal, sõbrad ja rüvedused

aka Invocation of Naamah
Nädalavahetus algas kurva tõdemusega, et olen muutunud alkoholi suhtes resistentseks, ergo pole puht füüsiliselt mõtet enam juua.
Kuigi naisrebastega oli enam-vähem õhtu, siis ei leidnud ma sealt vestluskaaslasi, kuigi kõige enam lootsin ma ak! organiseerunud naistelt just võimekust vestelda laiapõhjalistel teemadel. Võibolla lihtsalt ootasin liiga palju, kuna olin harjunud väga kõrge standardiga.
Aga nojah: "meh!"
Moraalidilemma, mille enne püstitasin, jäi tegelikult lahendamata, sest asjaolud langesid osavalt kokku. Nii et küsimus jääb. Laupäeva õhtu lisas aga hoopis uue küsimuse: kui ma olen viimase 2 kuuga oma käitumist palju muutnud ja vabamaks lasknud, aga nüüd hakkavad moraalinormid maha jääma, siis mida teha? Kas muuta (arendada) moraalinorme, või tõmmata oma käitumst ja suhtumist tagasi endise poole? Andre käis välja, et inimese arengus ongi põhiline moraalinormide muutus, millega ma olen pmõtst nõus, aga kui funktsionaalne on nende sunniviisiline muutmine? Kas on üldse võimalik moraalinorme ise muuta, nii et need tunduksid loomulikud?
Aga tegelikult annab kasvõi sõprade soojus ja hool (mida ma nädalavahetusel sain tunda palju) põhjuse edasi pingutada ning lahendusi otsida kõigile probleemidele ja ma loodan, et kõik vaimsed ja moraalsed dilemmad on lihtsalt märk mu eetika elujõulisusest (sest alternatiivid oleksid paljuski väga närused).
Sierra-India-Tango-Six-Four Over and Out!

PS. Kiri KVÜÕA KSK ühiselamu komandandi kabineti seinal:
Ettekanne, koostanud vanemveebel(!) (nimi tsenseeritud).
"Läksin oma kabinetti, istusin toolile ja kukusin sellega üle. Ratas läks katki." (sic!)