Jõulud ja sõbrad

Nojah, ongi käes Jõulud. See on tore aeg. Jõulud on rahulik aeg, mida veeta oma sõprade või pere keskel. Mõne jaoks kingituste aeg, mõne jaoks võibolla veel mingi eriline aeg.
Noh kuna maa on must nagu eestlaste südametunnistus mitte valge nagu Eestimaa muld, puudub mul igasugune jõulutunne. Ma ei oskagi täpselt öelda, mis on jõulutunne, aga ma tean, et mul seda pole.
Aga ma olen andnud endast parima, et seda endas tekitada. Ma omandasin koju kuuse , kuidas ei hakka täpsustama, sest see võib liigset huvi pakkuda teatud võimudele. Tegelt mind huvitab üldse, mis teema nende kuuskedega on. Miks neid igale poole püstitatakse, see on ju ohtlik. Pühapäeval kirikus läks kuusk igatahes ühest lõppevast küünlast põlema, kuid see kustutati kiiresti vapra õpetaja poolt.
Igatahes, Jõule pidasin ma kaaskannataja juures. Väike jõulupraad ja siis vaatasime kahte väärtfilmi, mis tuleb siin kindlasti ära märkida. Nendeks olid lühifilm "Tulnukas" ja vene filmikunsti šedööver "Hamstrikese päev". Soovitan neid filme kõigile .
Selle aja peale mis kulus filmide vaatamiseks olime empiiriliselt kogenud juba viskit ja veini ja brändit ja ilmselt veel midagi. Oli viimane aeg mõõkadega vehkima hakata. Sellisel tegevusel on sageli omad tagajärjed, olgu selleks siis purunenud huul või haav otsmikul.
Kell kaks meenusid mulle kohustused isamaa ees, pidin ju hommikul tööle minema. Õnneks on mul nii head sõbrad, kes sellised kõlvatud mõtted peast pühivad öeldes, et enne ei tohi ära minna kui vein otsas on ja selle kinnituseks võeti mult ära telefon, millega valmistusin taksot kutsuma. Jõimegi veini ära.
Igatahes, kui ma kell kolm koju jõudsin, hakkasin jõulupraadi küpsetama, sest Jõulude ajal peab ikka praad olema. Ise lootsin samal ajal, et maja põlema ei läheks.
Nüüd aga, valmistun reisima Laitsesse, et seal Jõule edasi tähistada.

Rõõmsaid pühi kõigile!

Epikuristi jõulud

Vastavalt http://selectsmart.com/PHILOSOPHY/ testile, sarnanevad mu eluvaated kõige rohkem epikuristide omadele. Ei imesta karvavõrdki, hedonism on minus sügavalt juurdunud, minu katsed teda prääniku ning piitsaga välja ajada ei ole õnnestunud - raibe sõi lihtsalt prääniku ära.

Kui läks arutluseks selle üle, kes keda mängiks, kui teha Sõprade paroodia, sain Dein-Tomi käest teada, et minu roll olevat "kõik ülejäänud inimesed" ning Sander on Günther. Damn it! Mulle meeldib Günther!

Laagri korraldamine on enam vähem plaanide piires, kui välja arvata, et ma siiamaani ei tea, kus see toimub. Aga vähemalt on niipalju hea, et Sander lubas hommikuvõimlemise korraldamise enda peale võtta, kuna: "Rühmavanema töö ongi nu***mine!" Heh, rühmavanem. Pigem kaadrinooremseersant Prantsu kompleks.

Raha ei ole mul olnud võimalust maha juua, raha pole lihtsalt. See muidugi pole kunagi mingi takistus olnud, kui sul on nii head sõbrad nagu Toomas, kes helistab kell 23.00 ja teatab, et tal on pudel Red Labelit ja see on vaja ära juua. Mingit terviseajakirja sirvides (see olla midagi Men's Healthi sarnast vms. Cosmopolitani meeste vaste) sain teada, et mul on alkoholismi Gamma staadium. Järgmiselt leheküljelt sain teada, et mul langevad kahe aasta pärast kõik juuksed välja. Peaks äkki minema Iraani tummaprogrammi juurde abiks? Aga see polegi tegelt oluline, sest jälle päästis olukorra Onu Tom oma hämmastavate tsitaatidega: "Armastus võidab alkoholismi!" Sellest tekib ainult küsimus, et kas kiiritus võidab siis armastuse?

Neljapäeva õhtu oli väga tore, aga läks tsipa liiale. Ma loodan, et ma noomitusi ega käskkirju saa või et mind töölt lahti ei lasta. Tegelt ma loodan lihtsalt, et mind ei tuntud Toomemäel ära. Üldse rakendab pisike süütunne inimese väga hästi nende tegevuste ikkesse mis meile ei meeldi/mida me pole kunagi uskund, et me teeme. Näiteks tikkimine on üks selline.

Ja kuigi on tore detsembi lõpus kesklinnas külma käes jalutades jäätist süüa ning ka üldises pildis suurema osa inimeste arvamustest mitte hoolida, on mul vahel täpselt alljärgnev tunne:


Hmmh, kolmapäevaõhtust täppisteaduse nimel sooritatud ohvriterohket katset võib nimetada õnnestunuks, aga sellest täpsemalt hiljem, sest ma suutsin protokolli ära kaotada.

Kas teid huvitab ornitoloogia?

Päeva phun:
A pirate walks into a bar and orders a pint. The bartender looks at him very closely for a while and asks: "Sir, I don't know if you've noticed, but there seems to be a steering wheel in your pants."
"Arrgghhh, I know, it's drivin' me nuts!"

Järelvaade eelnevale nädalale ning nädalavahetusele on positiivne - suutsin ennast õppima sundida nii, et kõik asjad ei jäänudki viimasele minutile. Muidugi esines ka minu suur lemmik selles elus siin imetabases maailmas - paradoks. Nimelt ladina keele tööst, mille pärast ma kõvasti pabistasin ja mida õppisin, kukkusin ma kolinal läbi. Aga sotsioloogia, mida ma vat et ei puudutanudki, sain ma peaaegu maksimumi.

Nädala sees sai paljugi enda jaoks lahti mõtestatud. Näiteks et Schilleri ja Goethe vastandamine on ebaõnnestunud (I. Vene väide) ning ka nii mõnedki personaalsed küsimused.

Reedeõhtune konvendi jõulupidu oli üks viimase aja ägedamaid ak! sündmusi. Tunnustan sügavalt seltsivendi, kes Rüütli ja minu luuleduelli olid nõus rahumeelselt kuulama ning meile sisse ei andnud (vähemalt mitte selle eest). Sai ka ära tõestatud lipusüsteemi alternatiiv praktikas.

Laupäevasel maleturniiril saavutasin ma auhinnalise ning kõrge Kolmanda koha. Neljast osavõtjast. Sv! Römeri üleolek teistest mängijatest oli selge, eriti kurb oli minu jaoks moment, kui ta teatas mulle pärast minu teist käiku, et: "Matt 13 käiguga!" Ta küll eksis umbes 5 käiguga (minu kasuks), kuid tulemus oli siiski minu jaoks õõvastav.

Laupäev jätkus hubase istumisega minu maakodus Taevaskojas, kus Your's Truly ning Riia Anastaja kaaslasteks olid veel Jameson, Sandra, Glen Talloch ning natuke õlut. Õdus õhtu sai veedetud kamina ees diskuteerides filosoofia ning religiooni üle. Mind tegelikult paljuski üllatas (positiivselt) mu kaaslaste religioosne maailmavaade. Eriti Jamesoni oma. Mõne jaoks alljärgnevatest lõppes see õhtu muidugi teistest negatiivsemalt. Seda kinnitavad purunenud lambid ja väljendi "kell mees" tõsine üleekspluateerimine.

Ja täna, esmaspäeval, avastasin ka mina, et ma ikka olen kell mees. Oma tavalises asjade edasilükkamise harjumuses olen ma laagri korraldamise nii osavalt edasi lükand, et nüüd on mul korraga kiire. Mine kella!

Aga muidu on elu ilus, päevad pole enam vennad, alati on järgmine sündmus, moment, kohtumine, mida oodata. Pealegi läheb täis hoos reedese karskluspeo plaanimine. Tuleb aint Ülikooli laboris ära käia. Mwahahahaha!

Minu vööümbermõõt

Minu vööümbermõõt on igati normaalne, aga nüüd lahenes üks mulle mõistatuseks olnud küsimus: kuhu kadusid meie keskkooli orkestri basstrummid? Selge on see, et Ronald varastas ära ja pistis endale persse, miks talle muidu ühedki maailma püksid jalga ei lähe?
Aga nüüd lähen ma tagasi õppima, sest mul on homme eksam.

Fear is not an option

Ma tunnen ennast üle hulga aja tõsiselt õnnelikuna - nagu oleks jõulumeeleolu, uueaastameeleolu, sünnipäevameeleolu ja täisõllekastileidmismeeleolu korraga minu peale langenud. Tänu ühele inimesele. Nojah, lähipäevil tuleb veel teha mõned negatiivsed käigud, but it's for the greater good.

Nädala "kompleksse inimese quote" on Londoni pommitamise plaani loonud geeniuse Göringi ütluse
"If I hear the word Culture I reach for my gun."
parafraseering
"If I hear of Schröedinger's cat I reach for my gun." - Stephen Hawking

Ma olen suuremale osale oma tutvusringkonnast jaganud lugu, mis demonstreerib (võibolla natuke ühekülgselt, kuid üsna naljakalt) KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli kadettide intelligentsust, aga pean selle ka kirja panema, sest see annab aluse mõistmaks eilseid sündmusi.
Nimelt tuli minu juurde üks kadett, 9. põhikursus vist, ning teatas, et ta tõi kraadiklaasi tagasi, et ma pangu kirja raamatusse. Otsin siis mina raamatust tema sissekannet kraadiklaasi kohta, aga ei leia. Tüüp kinnitab, et peab olema, ta ise kirjutas. Kontrollin kõik raamatud üle ning korduvalt. Ei miskit. Lõpuks hakkan siis tähthaaval uurima ning eksnäe! kadett V. on välja võtnud objekti "graadiglaas".
Eile siis näitas Andre mulle raamatust jälle seda, et kadett H. oli reedel välja võtnud "Krtaadiklaasi".
Ehk siis sähh sulle Eesti mehelikkuse tulevikku - ohvitseri.

Ahjaa, ma mõistan lõpuks miks Sander nii negatiivne ja viril pidevalt on. Mul õnnestus "käia kilomeeter tema pükstes" - literally, ta võttis mu käest valve üle kuni ma leib=sai, juhul kui või on keskpanga poolt tagatud (elik sissejuhatus majandusteooriasse elik rahvamajandus) kontolltööd tegemas käisin ning kuna ta pold enda vormi kaasa võtnud, pidime riietevahetuse tegema. Ühel meesterahval EI SAA nii väike piht olla. Ime kah, et ta siis ei virise, kui kogu aeg pigistab!

PS. Soovitan kõigil tulla neljapäeval 16.15 Keemia ringauditooriumisse, kus toimub paneeldiskussioon religiooni teemadel, aluseks on võetud South Park ja Simpsonid.

PPS. "Nädala Kaika" auhind läheb jälle mulle, kuna ma unustasin avatud materjalidega kontolltööle materjalid kaasa võtta. Kui asi nii jätkub, hakkan ma varsti ka "Aasta Kaika" auhinnale konkureerima.

Unknown

Lausa lust on vaadata, kuidas Ronaldi opel laguneb. Eile vahetasime sellel kojameeeste mingit asja või süsteemi. Keerasin isiklikult ühe mutri lahti ja määrisin oma buršui käed ära. Olen siiralt õnnelik, et mul autot pole.
Eile ma avastasin, et olen hirmus inimene. Ma tean, et mõned teod toovad halbu tagajärgi, kuid see ei takista mind neid sooritamast. Seda kurtsin ma pubis Krooks öösel ühele sõbrale. See toimus pärast seda, kui me olime enne tarbinud ühes teises pubis mitmeid kokteile.
Parem mälestus eilsest on see, et ma tõestasin väga lihtsalt ära, et mormooni usku ei saa olemas olla. Ja seda sellepärast, et juut nimega Moron ei saanud maha matta kullast tahvleid koos püha tekstiga, sest juudid ei kirjuta kuldtahvlite peale ega mata neid maha. Nad teevad kullast kuldhambaid või muid asju ja müüvad need maha.

Kadraanvõllid koguvad muide tavotti...

Ma saavutasin oma autoga (ok, nojah, Opeliga) status quo. Pärast oma viimse raha juppide alla investeerimist, et masin pikamaasõidu kõlbulikuks teha, sõitsin öösel kodupoole ning mõtlesin: "See on vist esimene kord, kui see auto on täielikult korras!" Selle peale hakkas automaatselt midagi soojendussüsteemis vastu ventilaatorit käima jubeda praginaga ning 2 minti hiljem kukkus tagumine klaasipuhastaja lambist küljest ära. Ma ei osanud midagi muud teha, kui kõva häälega naerma hakata ning võtta teatavaks, et mu kallist Opelit ei olegi võimalik reaalselt korda teha.

Juunior tulekul, motivatsioon on puudulik, kui mitte olematu. Reede õhtut ootan. Ma olen eraelu situatsiooni enda jaoks peaaegu, et lahti mõtestand (ühe magamata öö arvelt. Siis kui und kõige rohkem vaja on, ta ei tule! Tõbras!).

Otsustasin jagada online's välja oma Hea Elu Valemi (TM). See on: "Ära muretse!"
Minu jaoks enam vähem töötab.
Live your nolife the way You want!

Tähelepanu! Tegemist pole ravimiga, vaid sügavalt personaalse valemiga. Postituse autor ei võta mingit vastutust postitusega kaasnevate põiepõletike, külmund näppude, roostetavate autode või korterist väljatõstmise eest. Kõiges on süüdi Sander.

Der Untergang

Ma olen tegelikult viimase 2 poole kuuga korralikult alla käind. Mitte, et mul selles kedagi süüdistada on, oma tegude eest tuleb ise vastutatada, mis siis, et näpuga on hea ja lihtne näidata.
Allakäik ei tähenda, et ma oleksin alkoholisõltuvuses, ma tean, et ma pole. Samuti pole mul ka mingeid muid sõltuvusi (mh, välja arvata need naistega seotud, mis mul ennegi olid, aga see on teine teema). Lihtsalt huvitab mind, et kuna hakatakse tulesid ära laskma ja uksi lukku keerama, kui kostub hirmuäratav hüüe: "Crap, Riistan ja Sirel tulevad!" Selle tõenäosust demonstreeris liiga hästi laupäeva öö Markuse pool.

Pühap õhtu (tegelt ka laup õhtu) üle järgi mõeldes avastasin, et kardan praegusest seisust edasi liikuda, üks puha mis poole. Väga veider on öelda: "Ma kardan," pole seda väga ammu teinud, vähemalt mitte endaga seotud kontekstis, aga see on arvatavasti täpseim väljund. Heh, eks näis mis saab. Peab värgi enda jaoks lahti mõtestama. Aga kontsert oli hämmastavalt mõnus, Camouflage on väga kõva live bänd.

Seoses oma tööga Kõrveküla Põhikoolis soovib pedagoog Ronald Riistan öelda järgmist:

Teadus, tähelepanuvajadus ja häbi

Esiteks - tänu soome teadlastele on nüüd ka Teil võimalus saada lõpuks vastus selle küsimusele, mis teid on kaua piinanud: kas te olete alkohoolik?
http://www.ee.oulu.fi/~ktl/olenko_alkoholisti.html
Courtesy of peaaegu-et-kapral Rüütel (kelle käest ma muidugi tegelt luba ei küsind)

Laupäevane kontsert oli vinge, Aapo Ilves oli oma tavalisel heal tasemel, Taak on alati hea, Villu Tamme oli sigalakku täis (tänu Aapo Ilvesele), kõik ülejäänud bändid olid praht, nagu ma aimasingi ja mul oli väga tore kaaslane kontserdil. Aga üle kõige oli tähelepanunäljas õhtujuht.

Alustas ta nagu õhtujuht ikka, lihtsalt iga bändi lõpetamisega oli ta jõudnud astme võrra lähemale Kännu Ämblikuks (TM) saamisele. Kui ta leidis, et teda enam piisavalt ei kuulata, hakkas ta ropendama. Järgmine faas oli inimeste sõimamine. Ja kui JMKE lavale jõudis, kooris tore noormees ennast purupaljaks ning üritas Villuga intervjuud läbi viia. Kui see ei õnnestunud, tegi ta laval ontsimisliigutusi ning kargas paljalt ringi. Riided said talle uuesti selga alles pärast JMKE lõpetamist. Juhul, kui pildid sellest peaks kuhugi meediasse jõudma on Zarvikul ja hendricul ning kesiganes seda asja korraldavad lips läbi kah ning Tartus enam selliseid hubaseid metalüritusi ei toimu. Aga minul oli ikke lõbus.

Ahjaa - häbist: Pärast enese lollusel tugeva materiaalse kahju kannatamist (vt. eelmine post) arvasin ma, et häbi polegi üldiselt vaja tunda. Aga pärast teatud juhtumit kontserdil, mis sisaldas ühe neiu nime meeldejätmist, otsustasin ma parafraseerida selle mõtte: Häbi pole mõtet tunda teatud asjaoludel. Jah, vot see on piisavalt abstraktne, I like!

Strength (n) - tugevus, jõud, (alkoholi) kangus

Astun konvendist välja - Great success! Rehv on tühi. Aga samas, kas saab paremat kohta ja aega olla selliseks juhtumiseks? Hops, ots ümber, kutsun Verte ja Rüütli, mõlemad on suured ja tugevad rebased. Täiskomplekt - põrutame poldid kahe haamri abil lahti, otsime toru ja kangutame, vääname ja hüppame - tulemus - polt pooleks. Great success x2!!! Mis seals ikke, esmaspäeva hommikuni aega auto ära transportida.
Helistan isale, ta tuleb mulle järgi (vabatahtlikult) ning lähme autot vaatama, ta ei saa mitte aru kuidas see meil juhtuda sai. Vaatab siit, vaatab sealt ja küsib: aga kummale poole te keerata üritasite?
Tuleb välja, et valele.

"Kord kuus võib ikka" arvas ta...

pubiõhtu kohta. Paar kõnet mõnedele sõpradele, kellega pold ammu koos aega veetnud ning rocknroll täitus neljapäeva õhtul erinevate sõprade/tuttavatega. Mõnus oli. Kell 1 pandi rocknroll kinni, kell 2 pandi illegard kinni ja krooksu kinnipanemist me ära ei oodanud. Lõpetasime hoopis Andrega Kalevi 1 (McDonaldsi vastas) sissepääsu ees pool kuus istudes, pärast seda, kui olime Statoilis 250 eeku rämpstoidu alla pannud. Ka nii võib pidutseda. Väga mõnus oli.

Ahjaa, väga häiriv - ma üritasin öösel meeleheitlikult ühte lauset meelde jätta. Tulemus: mul jäi meelde koht, kus lause öeldi, kes lause ütles ja aeg kuna lause öeldi. Lause MUIDUGI ei jäänd meelde. Great success!