Der Untergang

Ma olen tegelikult viimase 2 poole kuuga korralikult alla käind. Mitte, et mul selles kedagi süüdistada on, oma tegude eest tuleb ise vastutatada, mis siis, et näpuga on hea ja lihtne näidata.
Allakäik ei tähenda, et ma oleksin alkoholisõltuvuses, ma tean, et ma pole. Samuti pole mul ka mingeid muid sõltuvusi (mh, välja arvata need naistega seotud, mis mul ennegi olid, aga see on teine teema). Lihtsalt huvitab mind, et kuna hakatakse tulesid ära laskma ja uksi lukku keerama, kui kostub hirmuäratav hüüe: "Crap, Riistan ja Sirel tulevad!" Selle tõenäosust demonstreeris liiga hästi laupäeva öö Markuse pool.

Pühap õhtu (tegelt ka laup õhtu) üle järgi mõeldes avastasin, et kardan praegusest seisust edasi liikuda, üks puha mis poole. Väga veider on öelda: "Ma kardan," pole seda väga ammu teinud, vähemalt mitte endaga seotud kontekstis, aga see on arvatavasti täpseim väljund. Heh, eks näis mis saab. Peab värgi enda jaoks lahti mõtestama. Aga kontsert oli hämmastavalt mõnus, Camouflage on väga kõva live bänd.

Seoses oma tööga Kõrveküla Põhikoolis soovib pedagoog Ronald Riistan öelda järgmist: