Teadus, tähelepanuvajadus ja häbi

Esiteks - tänu soome teadlastele on nüüd ka Teil võimalus saada lõpuks vastus selle küsimusele, mis teid on kaua piinanud: kas te olete alkohoolik?
http://www.ee.oulu.fi/~ktl/olenko_alkoholisti.html
Courtesy of peaaegu-et-kapral Rüütel (kelle käest ma muidugi tegelt luba ei küsind)

Laupäevane kontsert oli vinge, Aapo Ilves oli oma tavalisel heal tasemel, Taak on alati hea, Villu Tamme oli sigalakku täis (tänu Aapo Ilvesele), kõik ülejäänud bändid olid praht, nagu ma aimasingi ja mul oli väga tore kaaslane kontserdil. Aga üle kõige oli tähelepanunäljas õhtujuht.

Alustas ta nagu õhtujuht ikka, lihtsalt iga bändi lõpetamisega oli ta jõudnud astme võrra lähemale Kännu Ämblikuks (TM) saamisele. Kui ta leidis, et teda enam piisavalt ei kuulata, hakkas ta ropendama. Järgmine faas oli inimeste sõimamine. Ja kui JMKE lavale jõudis, kooris tore noormees ennast purupaljaks ning üritas Villuga intervjuud läbi viia. Kui see ei õnnestunud, tegi ta laval ontsimisliigutusi ning kargas paljalt ringi. Riided said talle uuesti selga alles pärast JMKE lõpetamist. Juhul, kui pildid sellest peaks kuhugi meediasse jõudma on Zarvikul ja hendricul ning kesiganes seda asja korraldavad lips läbi kah ning Tartus enam selliseid hubaseid metalüritusi ei toimu. Aga minul oli ikke lõbus.

Ahjaa - häbist: Pärast enese lollusel tugeva materiaalse kahju kannatamist (vt. eelmine post) arvasin ma, et häbi polegi üldiselt vaja tunda. Aga pärast teatud juhtumit kontserdil, mis sisaldas ühe neiu nime meeldejätmist, otsustasin ma parafraseerida selle mõtte: Häbi pole mõtet tunda teatud asjaoludel. Jah, vot see on piisavalt abstraktne, I like!