Tuhmkollane ülestunnistus

Standard on, et kui mul juhtub olema pohmellus maximalis, siis tuleb ennast tõmmata võimalikult maa ligidale, sest alkoholi tarbimisejärgsel päeval on minu suurim hirm, et taevas mulle kaela kukub, kõige realistlikum täide saama. Viimane kord aga läks asi hoopis vastupidi - ronisin taevale veel vastu.
Kuna lumi on otsustanud olla vihane kõigi viimaste aastate kommenteerijate peale ja ühes plärtsus kohe solvunult maha tulla, siis oli ka minul au ja õigus istuda katusel ning labidaga kohevat valget pehmust alla loopida. Ja kogu see aeg oli taevas ähvardavalt lähedal ning ma pidin kogu aeg valvel olema. Taevas nimelt on selline salakaval asi, et ega ta niisama, asja eest test taga, kaela ei kuku. Parajalt argpükslik nagu ta on, ründab ta ikka ainult siis, kui sa oodata ei oska.

Ja selletõttu istus Ronald katusel, loopis labidaga lund aga vahtis taevasse. Aegajalt hüüdes: "Ma tean küll, mis sa teha kavatsed!" Siis, korraks läksid pilved täpselt niipalju lahti, et taamal paistis tsipake päikest otse loojangu ajal ning sel momendil, kui R. seda viirastust imetlema jäi - PÕMM! Taevas ründas! Ja ma tulin robinal katuselt alla ning jäin kaelani lumehunnikusse istuma. Taevas 1: Ronald 0.

Loo moraal?
Ära tolgerda kella neljani öösel baarides.