Minu arusaam idüllilisest süveõhtust:
Mõnusa ilmaga head raamatut lugeda, süüa grillitud verivorste hapukoore ja pohlamoosiga ning juua Staropramenit. Midagi paremat ei saa siin elus olla.
Sõites täna maale tabasin ennast väga huvitavalt mõttelt: täna oleks ilus päev surra. Seda absull mitte masendunult, emolt või surma oodates vms, vaid head muusikat kuulates ennast väga hästi tundes. Arvestades milline ratsionalist ja realist ma olen, ei tabanud ma alguses ära kust selline mõte minu pähe tekkis, sest mul on ju täispotentsiaal realiseerimata.
Aga siit tuli tabamus, just selle sama väljendiga - ma kardan lihtsalt surma palju vähem kui seda sama "täispotentsiaali realiseerimist". Sest mis saab siis, kui sa oled korraga kuhugi jõudnud oma eluga ja siis mõistad, et vahet pole mida sa edaspidi teed, sa oled oma maksimumi saavutanud ja sul pole enam mitte kuhugi jõuda? Minu jaoks oleks see katastroof, sest kuigi ma elan alati tänases päevas, on mu pilk väga tugevalt tulevikku suunatud.
Surmaga on aga lihtne, kuna me ei tea, mis ees on ja me ei saa seda ka kuidagi teada (kui meil just überkõva kristallkuuli pole), siis pole mõtet muul, kui suhtuda Sinatra moodi -
the best is yet to come!Ahjaa, ma pidin andma ka lähikirjelduse purjus Rasmusest Poolas. Pühapäeva õhtul sarnanes ta speedilaksu all olevale Dubaya Bushile. Sms, et tuhises igal pool ringi, aga rääkis ikka sama mõitlikku juttu kui Dubaya. Üritas ta seletada 1,5 tundi oma mingit mõtet, mis oli seotud ida-euroopa arhitektuuri ning võõrastesse suhtumises seoste leidmisega, kui iga kord kui ta mingi pointini jõudis, tuli luksatus. Aga Rasmus ei andnud alla! Mis siis, et keegi teda ei kuuland. Ja kui me olime 3 pudelit viina ära joonud ning käinud õlut juurde toomas, teatas ta, ise kahe käega seinast kinni hoides: "Ohoh, ma olen kaine, hakkame viina jooma!"
Mul on nüüd Paris Hiltoni pildid arvutis, mis tähendab, et ma hakkan Sandri emosusatmele lähenema.
