Siuhh-pauhh-viuhh

Bob the Generic Giant Monster, üks minu lemmik uue generatsiooni filminäitlejatest sai peaosa filmis Cloverfield, mis talle küll niipalju au ei tee, kui ta näitlejavõimed lubavad, nii et ta piirdud tavalise generic kriiskamise ja laamendamisega. Mul on küll tunne, et Valve võib filmitegijad just Bobi pärast kohtusse kaevata, sest täpselt sama rolli mängis Bob ka Half-life's.

Juhe on koos, aga olla on hea. Laupäeva õhtu oli väga mõnus ja andis jõudu ja motivatsiooni tulevaks nädalaks.

Hommik

Eelmine, deebenitekaotusest rääkiv papüüruserull oli siiski Ekhszandori poolt kirja pandud, kes minu pitsati kogemata alla vajutas.

Lubasin Ekhszandoril tunni magada ja siis palusin, et ta üles tuleks. Aga kuna ta ei tulnud kiskusin oma riided puruks ja katkusin om ajuukseid ning raputasin tuhka pähe jumalate ees. Ja kui ta siiski ei tõusnud soovisin teda selja pihta lüüa Niiluse bambusest tehtud kulbiga ja pärast korduvat materdamist lubas ta kõik asjad ära tappa, üles lüüa ja teatas unes, et: "Putsi, see oli päkapik!", ning lubas, et näitab mulle. Samuti soovis ta minuga natuke magada enne linna minekut, mis minu arust on vägagi Süüria homoseksuaalsete kommete sarnane, mis mind mu sõbra Ekhszandori juures üsnagi hirmutab.

Nüüd aga asun oma sõpra enda suureks meelehärmiks veel nüpeldama, et ta üles ärkaks ja linna liiguks veel amforasid maitsma.

siiski

Mina olen täringumängus kaotanud juba ohtralt debeneid ja orje. Amforad mõduga tühjenevad kui nõiaväel...

Tõesti tõesti

jõudsin küll oma sõbra Ekhszandori juurde, kes ajutiselt oli kolinud kargele põhjamaale, et nautida viikinginaiste noori kehasid. Koos Ekhszandoriga leidsin kohaliku emanda Madliana, kellega koos sai nii mõnedki amforad tühjendatud ja mängitud kohalikku täringumängu Heroes 5. Siis hommikupaiku, kui õnnistet päikeseketas oli horisondi ületand, sai meil kesvamärjuke otsa. Selle tõttu, et Ekhszandori orjad olid ära jooksnud, pidime ise turule minema.
Milline viha tabas mind! Põhjamaa barbarid teatasid, et minu savitahvlilt ei ole võimalik mu kulladeebenite hulka välja lugeda! Kohutav!

Nii pidimegi tagasi Ekhszandori kotta saabuma, olles võtnud häbistavalt laenu kohaliku emanda, Madlina käest, kes mitte eriti ei tõrkunud, ainult mõned kohalikud ropud sõnad ütles. Ja saimegi ainult üksikud amforad head märjukest.

Ja just nüüd, kui vesikell on voolamas teist tundi pärast päikesetõusu, oleme mõõtmas amforate mahtu ning maitsmas teeba kuldsete hanede mune koos kohaliku peekoniga.

Siiski siiski häriib mind koos Eksszandoriga kohaliku vahtmeistri haiglane huvi meie tegevuse ja kehade suhtes kohalikul turul.

ja nii meie saaga jätkub, kuigi kohalik emand Madlina keeldub meiega koos amforat kummutamast.

Pepitseth, reisimees ja seamaksauurija

Dagor Bragollach

Aga tõesti tõesti, ei ole ma mitte ära koolenud Emajõe suursoosse, kus krokodillid mu konte praegu näksiksid, vaid hoopis on mul muud tegemist olnud. Sest nii on sündinud, et ühe kuu ja veel mitme vesikella voolamise aja jooksul ei ole ma siia lehele oma pitsatit vajutanud.
Oma pitsati vajutamisest olen hoidunud, sest pole mul Teile, austet lugejad, midagi eriliselt põnevat rääkida olnud. Kui oleksin sattunud sõjakeerisesse Mesopotaamias või pealt näinud merilohede lendu Gibraltaril, oleksite just Teie need esimesed, kellele oma südame avaksin neist sündmustest.
Kahjuks aga on minu vääritu eksistents piirdunud õppimisega, õppimisest viilimisega, nolifega, vähesel määral purjutegevate jõujookide tarbimisega.
Samuti pole mul olnud ka suuremat motivatsiooni siia kirjutada, sest mind on ülevalt nuheldud kehvade eksamitulemustega ja olen olnud suuresti töös piisavalt ohvriande tuues ja kõvasti kirbelt lõhnavat viirukit põletades, et F'i ja Mittearvestatud deemoneid enda juurest minema ajada.

Nüüd aga lähen mina tagasi oma toimetuste juure, sest kitsed vajavad lüpsmist ja krokodillid toitmist ning Heroes 5 mängimist. Samuti on mul vaja loomamaksa pealt ennustada, mis mina Rahvusvahelise Õiguse järeleksami hindeks saan, sest tähtedest ma seda ei leidnud, kuigi ma kogu õppimise aja tähti hoolega jälgisin ja natuke ka mürriga segatud veini kurku kallasin, et üles vaadata kergem oleks, sest teatavasti on ju joomiseliigutuski pead kuklasse ajada ja nii tähti uurides õppimise unarusse jätsin ja eksamist hoopis läbi kukkusin.
Aga Õiguse Ajalugu, kuhu mind eksamile ei lastud liiga tiheda mittekohalekäimise tõttu, saab üldse olema ära keelatud tulevikus, sest mina tunnen Lõuna- ja Põhjavabariigi kroonide kandja, suure Vaarao Unzip I peavahtmeistri poja naist ja tema kaudu saab ka see kurjusest tulnud aine ära keelatud.

Pepitseth, esimese järgu preester, õigusteaduste õpilane

Niisiis

Need kaks härrat võivad siinsete postitustega kuidagi seotud olla... Samas võivad need ka olla Bostoni sadamatöölised... Aga ma lihtsalt pidin selle pildi siia üles panema.

Ma vihkan eksameid...

Näide 1: Nii on vale



Näide 2: Nii võib isegi õnnestuda

¤Eksam pole mingi loterii – keegi pole võitnud isegi raha, autost rääkimata.
¤Ära õpi kõike järjest – teadus on piiritu, õpikuid on tuhandeid, aga pea on üks!
¤Mis ei mahu pähe, talleta paberitükkidele, käelabale või joonlauale.
¤Ära unusta õppejõudusid viisakalt tervitamast – see võib jäädagi eksami ainsaks meeldivaks hetkeks.
¤Ära rutta piletit võtma. Kui sa midagi otsid, arvab õppejõud, et sa midagi ka tead.
¤Ära alusta vastamist sõnadega „On üldteada, et...” Õppejõud võib mitte teada ning paluda sul täpsemaid selgitusi.
¤Ära kunagi püüa meenutada seda, mida sa pole iial teadnud, muidu võid unustada sellegi, mida tead.
¤Kasuta vastamisel ära kõik, mis peas on – niimoodi vabastad ajumahtu järgmise eksami jaoks.
¤Ära kahtle oma vastustes! Las parem õppejõud kahtleb oma küsimustes.
¤Ära kasuta tuntud aforismi „Ma tean seda, et ma midagi ei tea” – see on klassikute ja õppejõudude privileeg.
¤Iga õppejõud soovib, et tudeng eksami läbiks, kuid mitte kõik ei tea, kuidas seda saavutada.
¤Kui õppejõud küsib pärast vastamist „Mida te võiksida siia veel lisada?”, rääkige värske teemakohane anekdoot.
¤Kui õppejõud ütleb „Head aega” vahetult pärast vastamist, tähendab see eksamil läbi kukkumist.
¤Saades miinusmärgiga hinde, ära muretse – teaduses on miinus sageli etem kui pluss.

Vot siis

Ronald just teatas mulle, et ma pean ennast valmis panema, et mingis lühifilmis mängida. Mul pole millestki mitte mingit aimu selle koha pealt. Nojah. Siit algab minu näitlejakarjäär. Mu tunni hind on $15K, Holliwood - siit ma tulen. Ja kurat, kui see peaks mingi odav pornokas olema, mida nad teevad...

Hämming

Mina pesin eile purjus peaga nõusid ja lõhkusin selle käigus mingil viisil kõik supitaldrikud ära. Võimalik, et see toimus siis kui ma supipotti rusikaga lõin selle eest, et ta ise puhtaks ei läinud... Kust ma nüüd seliankat söön?

Kas keegi oskab öelda mis asi on biitnik?

Ma ei oska pealkirja välja mõelda

Mõtlesin, et kirjutaks kah siia midagi. Uut aastat olen tublilt alustanud. Sorteerin jäätmeid, ei viska kõike lihtsalt minema. Ei, mahlapakid, pudelid, papp, plastik- kõik eraldi. Ellemisel aastal ei tulnud nii hästi välja, sorteerisin ära küll, aga kui konteinerite juurde jõudsin oli meelest läinud, mis teha tuleb ja viskasin kõik papikonteinerisse. Hiljem alles avastasin mis ma teinud olen: ma olen tõeline ökokatastroof! Enam nii ei tee, luban. Või noh vähemalt üritan mitte teha.

Täna poodlesin Selveris ja mõtlesin, et ostaks ka valget rummi, koolat ja laime. Mitte et ma alkohoolik oleks- ei nemad käivad koosolekutel, vaid niisama. Et Immanuel Kanti metafüüsikalistel teemadel referaat sai kirjutatud (loodetavasti ka positiivsele hindele) ja plaanis veeta vaikne õhtu ühe teatud tütarlapsega, mõtlesin et valge rumm kulub marjaks ära. Loomulikult unustasin ma selle õnnetu valge rummi poodi maha. Ma polnud seda ise veel avastanudki, kui juba Selverist helistati ja seda mulle teatati. Jooksin kohe sellele järgi ja mõtlesin, kui hea et mul partnerkaart on. Muidu nad poleks ju selle õnnetu valge rummi omanikku tuvastada suutnud.

Ja siis ma hakkasin mõtlema oma lapselaste peale, kelle olemasolemise potensiaal, mis on, tuleb minul teatud techne´t kasutades kunagi aktualiseerida (filosoofia on lahe või mis?). Mis mind huvitas oli see, et kui meie naerame oma vanavanemate muusikamaitse ja riietusstiili üle ja oleme hästi lahedad ja trendikad, siis kas polnud ka nemad nooruses tegijad? Enne kui nad hakkasid maani villaseid seelikuid ja paksust riidest traksidega viigipükse kandma ja Kukerpille kuulama. Ja siis ma räägin oma lapsepojale: "Vaata Xzandyr, meie 21. sajandi esimesel kümnendil kandsime kitsaid teksasid ja lahedate kirjadega särke, selliseid kosmose univorme, mis teie seas populaarsed on, kandsid meie ajal ainult need nohikud, kes arvasid et StarTrek on lahe." Ja siis ta solvub ja lubab mind Marsile Cydonia vanadekodusse panna, et ma seal oma Placebot ja Lostprophetsit kuulata saaks koos teiste 20. sajandi lõpu peerudega.

Ja sellepärast ma peangi filosoofiat õppima, et näidata inimestele kapitalismi mõttetust ja luua üldine maailmariik, kus kõik on võrdsed ja teevad enesele omast. Selleks, et teisitimõtlejaid ei tekiks tuleb kõigile süstida mingit hirmu ja paranoiat tekitavat keemilist ühendit. Hirm on tõhusaim vahend masse kontrolli all hoida. Eriti tõhus on see siis, kui keegi ei tea mida täpselt kardetakse. Kuna utoopiat on raske luua, siis sitta kah- kärab düstoopia kah! Ja minu düstoopias ei kanna mitte keegi fucking StarTreki univorme!

Et siis head uut aastat teilegi ja makske palun minu eest arveid!