Tõesti tõesti

jõudsin küll oma sõbra Ekhszandori juurde, kes ajutiselt oli kolinud kargele põhjamaale, et nautida viikinginaiste noori kehasid. Koos Ekhszandoriga leidsin kohaliku emanda Madliana, kellega koos sai nii mõnedki amforad tühjendatud ja mängitud kohalikku täringumängu Heroes 5. Siis hommikupaiku, kui õnnistet päikeseketas oli horisondi ületand, sai meil kesvamärjuke otsa. Selle tõttu, et Ekhszandori orjad olid ära jooksnud, pidime ise turule minema.
Milline viha tabas mind! Põhjamaa barbarid teatasid, et minu savitahvlilt ei ole võimalik mu kulladeebenite hulka välja lugeda! Kohutav!

Nii pidimegi tagasi Ekhszandori kotta saabuma, olles võtnud häbistavalt laenu kohaliku emanda, Madlina käest, kes mitte eriti ei tõrkunud, ainult mõned kohalikud ropud sõnad ütles. Ja saimegi ainult üksikud amforad head märjukest.

Ja just nüüd, kui vesikell on voolamas teist tundi pärast päikesetõusu, oleme mõõtmas amforate mahtu ning maitsmas teeba kuldsete hanede mune koos kohaliku peekoniga.

Siiski siiski häriib mind koos Eksszandoriga kohaliku vahtmeistri haiglane huvi meie tegevuse ja kehade suhtes kohalikul turul.

ja nii meie saaga jätkub, kuigi kohalik emand Madlina keeldub meiega koos amforat kummutamast.

Pepitseth, reisimees ja seamaksauurija