Dagor Bragollach

Aga tõesti tõesti, ei ole ma mitte ära koolenud Emajõe suursoosse, kus krokodillid mu konte praegu näksiksid, vaid hoopis on mul muud tegemist olnud. Sest nii on sündinud, et ühe kuu ja veel mitme vesikella voolamise aja jooksul ei ole ma siia lehele oma pitsatit vajutanud.
Oma pitsati vajutamisest olen hoidunud, sest pole mul Teile, austet lugejad, midagi eriliselt põnevat rääkida olnud. Kui oleksin sattunud sõjakeerisesse Mesopotaamias või pealt näinud merilohede lendu Gibraltaril, oleksite just Teie need esimesed, kellele oma südame avaksin neist sündmustest.
Kahjuks aga on minu vääritu eksistents piirdunud õppimisega, õppimisest viilimisega, nolifega, vähesel määral purjutegevate jõujookide tarbimisega.
Samuti pole mul olnud ka suuremat motivatsiooni siia kirjutada, sest mind on ülevalt nuheldud kehvade eksamitulemustega ja olen olnud suuresti töös piisavalt ohvriande tuues ja kõvasti kirbelt lõhnavat viirukit põletades, et F'i ja Mittearvestatud deemoneid enda juurest minema ajada.

Nüüd aga lähen mina tagasi oma toimetuste juure, sest kitsed vajavad lüpsmist ja krokodillid toitmist ning Heroes 5 mängimist. Samuti on mul vaja loomamaksa pealt ennustada, mis mina Rahvusvahelise Õiguse järeleksami hindeks saan, sest tähtedest ma seda ei leidnud, kuigi ma kogu õppimise aja tähti hoolega jälgisin ja natuke ka mürriga segatud veini kurku kallasin, et üles vaadata kergem oleks, sest teatavasti on ju joomiseliigutuski pead kuklasse ajada ja nii tähti uurides õppimise unarusse jätsin ja eksamist hoopis läbi kukkusin.
Aga Õiguse Ajalugu, kuhu mind eksamile ei lastud liiga tiheda mittekohalekäimise tõttu, saab üldse olema ära keelatud tulevikus, sest mina tunnen Lõuna- ja Põhjavabariigi kroonide kandja, suure Vaarao Unzip I peavahtmeistri poja naist ja tema kaudu saab ka see kurjusest tulnud aine ära keelatud.

Pepitseth, esimese järgu preester, õigusteaduste õpilane