Pa-pa-pa-paradujemsja

Viimased ajad on olnud tormilised. Olen varahommikutest hilisõhtuteni viimased 4 kuud meeletult tuleviku nimel töötanud. Meie ühiskonnas on präägast töö saamine siiski kogemuste ja tutvuste vallas. Kogemuste puudumisel jahin pigem tutvusi. Sellest tulenevalt olen hiljuti saavutanud alljärgnevat:

1) Kui Poola president Bronislaw Komorowski käis andmas loengut Tartus heanaaberlikest välissuhetest, siis pääle loengu lõppu läks president Batory autahvli juurde lilli viima. Pääle seda toodi auväärt härra president minu ja Sandri juurde ning me vahetasime auväärse härraga viisakusi ning tervitasime üksteist. Nüüd saab ka Poola president öelda, et on tulevaste tähtsate isikutega kätt surunud.

2) Loetud päevad varem sündis aga märgatavalt olulisem sündmus - ühe mõnepäevase tsükli tulemusena jõudsin välja ühel imeilusal laupä hommikul poole kaheksa paiku Ümarlaua baari, kus tegime herr Eenloga hommikuseljankad ning -õlled. Olles käpard, et suutnud ma oma viimast õlut lõpetada ning pakkusin seda ainsale kohalviibivale püsikundle oma poolikut õlut. Härra oli väga rahul ning õlut vastu võttes teatas: "Oooooo! Tähh! Muide olen Rolf Roosalu isa. Kahjuks ei ole praegu plaati kaasas, muidu annaks."

Muidu on viimase aja sündmused olnud rahulikud. Veebruaris käisin vaatamas Tšehhi rahvusballeti etendust, mis baseerus kolme bardi: Breli, Võssotski ja Kryli teostel. Nokia kontserdimaja oma tehnikaga on allapoole arvestust muidugi, kuid etendus ise oli... ütleksin, et imeilus. Jälle kord pani seespool kipitama, et on niipalju võõrkeeli, mida sooviksin rääkida. Kuid näh, ei oska.

Ahjaa. Mina, kes leian, et Machete oli üks eelmise aasta parimaid filme, arvan ka, et "Suckerpunch" on vaatamist väärt. Sest kõigile meeldivad ilusad tšikid tapmas zombisakslasi.