Troglodüüt

Kas ma olen maininud, et olen Anne Hathaway kaudu Shakespeare'i sugulane? Tõsiselt muide.

Parim jõulukingitus:
http://keskerakond.ee/kaart/
Go wild!

Wünfe

Durkheim väidab, et kuritegevus on iga ühiskonna normaalne osa. Deviantsus kuritegevusse säilib alati, vahet pole kuidas ühiskonda muudetakse või kuritegevust ümber defineeritakse. Seda väidet laiendades leian, et ka kõik meiesugused (ka teiesugused muide) on ühiskonna lootusetu ja loomulik osa. Niisiis olge te egoistid, anarhistid, halva riietumisstiiliga inimesed või kainurid, isegi ennast muutes jääb ühiskonda ikka teiesuguseid. Mis muidugi ei tähenda, et personaalse täiustumiseni ei tasuks püüelda. See on lihtsalt ühiskondlikust vaatevinklist kasutu. Head päeva jätku!

Green Christmas oli... nii ja naa. Kahe päeva peale 3 head bändi on ikka natuke... nigel.

Lacuna Coililt ootasin head live'i ja selle ma ka sain. See nahaalne flowerpower, mis solist esinemisse lülitab, andis kõigile teistele bändidele selgelt silmad ette. Nii kaasahaaravat lavashõud nägin viimati Atrocityl. Ainuke viga on, et kõik nende laulud kõlavad täpselt ühte moodi.

Mõnus üllatus oli, et HU? (Sigrid, aeee!) on laivis hea. Inimesed teavad, mis teevad ning teevad seda hästi. Lava ees hüppasid ja kargasid kolm noormeest. Mina, Sander ja DK. Viimast peab selle eest muidugi kiitma, tegemist polegi lootusetu karvikuga :-)

Parim üllataja oli aga Waltari. Peale selle, et nende repertuaar on väga mitmekesine ning mõnus, naelutas mu pilgu lavale laulja, kes näeb välja nagu Iron Maideni Eddie ja Alice Cooperi illegitimate laps.

Ülejäänud bändid oleks võinud samahästi ära jääda. Metsatöll pole vist viimase 10 aastaga kuhugi poole arenenud. 20 aasta pärast saame nende uuelt albumilt kuulda lugusid "Hundi laev", "Hundi kaev", "Raua pantimine" ja "Võitleme majandussurutisega". Ja kõigil huntidel on ikka veel hambavalu. OOOOOOOOOO!

Mingi tauniku Rakvere supermarketi kahel pool oli tasuta hõõgveini degusteerimine. Me suutsime Sandriga päris mitu ringi peale teha enne, kui meid ära aeti.

Viimaks, siis kui ma presidendiks saan, annan välja seadluse, mis teatud kehamassiindeksist alates ei luba naisterahvastel kanda võrksukki. No tõsiselt inimesed, palun! Et õige indeks leida, loon komisjoni, kuhu kuuluvad Kaardilugeja Sander-Siimet ja kõmupiltnik Olev, kes töötab mingi tauni Rapla ajalehe jaoks.

Huvitav oli kuulata, kuidas Rakvere rahvas hõiskas, kui hakati Depressiivseid Eesti Väikelinnu mängima. Kindlasti olid mõlemad Rakvere vaatamisväärsused solvunud.

"Five peanuts were walking down die Strasse. One of them was a salted... peanut. Ha ha!"

See juhtus

Ühesõnaga. Sander on tagasi eestis. Kahjuks. Rahakotile oleks palju rentaablim, kui tõbras oleks oma riisiriiki jäänudki. Aga meh. Kui te teda näete, kutsuge ta riisi või nuudleid sööma ja vaadake kuidas ta reageerib.

Tora Bora lõbustuspark.

Filmirant. Spurlocki (see tüüp, kes supersize me tegi) uus film "Where in the World is Osama bin Laden?" on suurepäraselt tehtud. Kuivõrd filmi sihtgrupiks on kitsama silmaringiga kodanikud, siis nii filmi eesmärk kui teostus on igati kiitust väärt. Pluss huumori väärtus on 5+.

Kathryn Bigelow "Hurt Locker" on viimase 20 aasta parim sõjafilm. Ei mingit paatoslikku "we must save Ryan's Privates, cause the president so gives a shit about a single soldier" ega puhttauniklikku debiilsust, mis olid Juudisõbra Gibsoni "We were Soldiers" ja Nikolas Puuri "Windtalkers". Lihtsalt sõja rutiin, ohtlikkus ja tavamured. Ja see kõik esitatud usutavalt, põnevalt ning humoorikalt. Soovitan väga soojalt. Ainukesed sõjaflickid (mida ma näinud olen), mis tast vast üle on, võiksid olla Coppola "Apocalypse Now!", Kubricku "Full Metal Jacket" ja Stone'i "Platoon".
Aga samas, maitse asi, eksju.

Bernard: You know what you are? You're a beard with an idiot hanging off it.

Manny! Wine! Bring now must more you!

Ja nüüd Green Christmasile (kuhu ma lähen tasuta loomulikult) ja siis veini jooma.


"Smoke me a kipper, I'll be back for breakfast!"

Teie,
Johnny Cage

The end is nigh.
I can feel it in the shadows.
It is creeping closer,
yet I'm drawn to it like a moth to a flame.



Only one thing left to do.