Alpenliebe nimelised karamellkommid

Nüüdseks olen eksiilis elanud juba kolm nädalat, kaheksa kuud ja kaks päeva on veel ees. Vast pean vastu, kuigi see mida siin näen ja kogen pole päris see mida lootsin…

Tegelen põhiliselt sellega, et varjun oma puhtasse ja korras olevasse tuppa, sest ma ei soovi kellegagi rääkida teemal, mis on mu lemmik spordiala. Pealegi sajab suht tihti ja mu 10 jeeni maksev vihmavari otsustas katki minna ning ma pole jõudnud veel uut hankida. Loen kordamööda oma kahte raamatut, mis kaasa võtsin: “Ivan Orava mälestused” ja “Maailma põnevaimad kohtumised tulnukatega”, mis tegelikult polegi nii väga põnev. Sellest järeldub, et kui keegi tahab, siis võib mulle siia saata ulmekaid. Eesti lipu vastu pole mul ka midagi. Hakkan siis igasugu rahvuspühasid tähistama ja oma toa uksele kirjutan Eesti Vabariigi territoorium ja keelan hiinlastel siia ilma viisata siseneda. Ma kunagi kirjutan siia oma aadressi ka, kui selle teada saan.

Igatahes käisime eile kohalikus lõbustusasutuses nimega “Allen Story Bar”. Tegu on klubi ja pubi vahepealse asutusega. Seal saab õlut juua, tantsida, mingit lollakat täringumängu mängida (täringud ja topsid on igal laual, mäng käib umbes nii, et mängija peab pakkuma mitu mingit numbrit kõigil kokku on ja kaotaja peab õlut jooma). Üldiselt saab seal ka tantsida ja on ka lauljad, kes vahel esinevad. Üks laulja meenutas natuke Superstaari-Arturit ja ta kukkus lavalt alla, kui üks eriti gei olemisega tüüp mind lavale tantsima tirida üritas ja ma oma käe ära tõmbasin ning “lõbus” poiss talle selga lendas. Baaris on palju teenindajaid. Mõned seisavad lihtsalt seina ääres. Isegi vetsus seisis mingi mees kogu aeg ja jälgis toimuvat. Igatahes oli see baaris käimine lõbusaks vahelduseks.

Tavaliselt käin ma õhtuti jooksmas, kui on pime ja enam palav pole ja ei saja. Spordikuurist leidsin roostes kangi ka ja mõned raskused. Pühkisin ämblikuvõrgud ja gekode väljaheited maha ja nüüd kasutan seda keha arendamiseks. Vahel käime piljardit mängimas, tund on 1 jeen.

Üleeile sain esimest korda ka õpetaja ametit proovida. Läkisme ühte tundi vaatama ja selgus, et õpetaja otsustas haigeks jääda, nii et meil tuli ilma igasuguse ettevalmistuseta tund läbi viia. Lootsin õpilastega mingil teemal vestelda, mis osutus aga üsna võimatuks, sest inimestega, kelle meelistegevused on shoppamine, teleka vaatamine ja magamine, pole mul väga millestki rääkida. Küsisime, mida nad oma õpetajaga tavaliselt teevad, tuleb välja, et laulavad. No tere talv! Nende õpilaste eriala on muideks educational English, mis tähendab, et nendest saavad tulevased inglise keele õpetajad.

Sellised need Ameerika ja Kanada õpetajad on, kes siin elavad. Nad mängivad mänge ja laulavad ja jagavad kommi jne. Ma olen kindel, et nende tegevust koordineerib üks jultunud traksipükste ja valgete kinnastega hiir…

Koraan ütleb, et ära mõista hukka, vaid õpeta. Hukka mõista on muidugi palju lihtsam ja üldjoones ka meeldivam, kuid ma üritan seda teist varianti proovida.

Endale edu ja jaksu soovides…