Aggressive advertising

Käisin õhtul jalutamas pargis.
Ja tagasi tulles otsustasin midagi magusat osta poest, nt banaane!
Hüppasin kodupoodi, kus kohe sisenedes küsis leti taga olev sikh: "do you want some drinks?" ja enne kui ma vastata jõudsin näitas kellale ja teatas "20 seconds!"
Ma ei jagand kohe biiti ja hakkasin poes ringi vaatama ning kui mu pilk lõpuks kellal peatus (22) ütles sikh üsna agressiivselt: "10 seconds!"
Nii et ma pidin kiiresti kahmama kõige odavama ja parema veini mis leidsin ning olin oma kiiruse, osavuse ja õnne üle väga rõõmus. Eriti arvestades, et järgmine klient enam õlut ei saanud.
Banaanid, loomulikult, jäid ostmata.

Pwny

Tegin õhtu lõpuks ühe taktikalise tuumapingviini (brew dog) ning nüüd olen strateegiliselt peckered.

Natuke sürrealismi igas päevas

Tõestuseks, et midagi pole paari tuhande aastaga muutunud.

Ma ärkasin hommikul sadade Himera kukkede ebamaise kiremise peale. Mu kõrvus kõmises, veresooned oimukohtadel tukslesid ja esiotsa ma ei teadnud, kus ja kes ma olin. Kui silmanägemine selgis, sain aru, et laman kartaagolase Tanakili peosaali lebatsil, peas lössi litsutud pärg ja ainsaks katteks värviline villane hõlst. See oli veiniplekiline ja lehkas halvasti. Olin peene alussärgi jalge alla tallanud ja sellel oli huulepuna jälgi. Mu mälu oli kadunud ja ma ei teadnud, mis minuga oli juhtunud, kuid teisel lebatsil põõnutas Kosi saare tohter Mikon ja norskas vägevasti. See meenutas mulle, et olime hilise öötunnini veini joonud ja üleloomulikest asjust rääkinud, kuid milliseid saladusei ta oli mulle usaldanud, sellest polnud mul mitte üks kriips meeles.

Mika Waltari - "Turms, surematu"

Tõestuseks aga, et midagi siiski on muutunud:
Heade teadmiste ja oskuste eest ei anta noortele poistele enam oda ja vibu kätte. Seda võib muidugi tähenärimiseks lugeda, kuid muutus on see siiski.

Väljakutse

Teaduskond, mis ei vii oma õpilasi viskit jooma, ei ole mingi õige teaduskond.

Grenadiin ja grenader. Seosed ja olemus. 6 EAP.

Olen alati üritanud viisakas inimene olla. Vahel ei õnnestu huumorimeele tõttu, vahel aga on inimesed lihtsalt ebaviisakad vastu. Nii sai mulle osaks ka täiesti ärateenimatu negatiivne suhtumine üleeile lennukile astudes, kui soovisin stjuuardessile "Happy 9/11!".

Nüüd on ennast Glasgows sisse seatud. Naabriteks Keenia viroloog ja kolm hiinlast, kes õpivad vaba turumajandust. Ma pole veel kindlaks teinud, kas nad on reeturid või õpivad vaenlast tundma. Aga tegelen asjaga. Minu maja asub sisuliselt ühe kiriku ja mošee vahel. Multi-kult! Ja lähim kõrts on Islay saare viskide kõrts, kus müüakse ainult tolle saare saadusi ja väga hea hinnaga.

Veel mainides olemiskohti - keemiateaduskonna taga on väike meelelahutustänav, täis baare ning ka korraliku vanaaegse kinoga, kus näidatakse kordamööda väärtfilme ja slashereid seitsmekümnendatest. Ja ühe pubi nimi on Brel. Jah, seesama Brel. Ja seal on väga odav Laphroig veel pealegi.

Kämpus on huvitava väljanägemisega. Suuremalt jaolt on kõndija ümber võimsad (neo?) gooti hooned. Kõrvale astudes näeb aga tihti midagi, millel on palju sarnasusi 30ndate stalinismiga ja siis ka näputäis modernseid hooneid. Sobib päris hästi kokku isegi.

Kuna koolitegevus pole veel alanud, ei oska selle kohta palju öelda. Minul tuleb kokku neli ainet läbi terve aasta, kõikidel on põhirõhk ise õppimisel. Avaaktus oli väga erinev Eestist. Alustuseks, et rektor tsiteeris kohe algul Monty Pythonit. Pole paha. Aga tegevust saab muidu palju, kes ainult tahab. Ma võtan uuesti poksi üles, oma esimese langevarjuhüppe teen £20 eest ning mind moositi ka ameerika jalgpalli ning sportlaskmist (see nende sport(laste)püssidega - .22).

Ahjaa, kuskil kämpusel nägin ka punastes särkides noori tšikke Che Guevara lipuga Šotimaa sotsialistlikust ühingust (või midagi sarnast?) kes loopisid loosungeid a la "Protest against every cut, we shouldn't pay for their debts!" Kui nad mulle veel ette jäävad saab nalja.

Pa-pa-pa-paradujemsja

Viimased ajad on olnud tormilised. Olen varahommikutest hilisõhtuteni viimased 4 kuud meeletult tuleviku nimel töötanud. Meie ühiskonnas on präägast töö saamine siiski kogemuste ja tutvuste vallas. Kogemuste puudumisel jahin pigem tutvusi. Sellest tulenevalt olen hiljuti saavutanud alljärgnevat:

1) Kui Poola president Bronislaw Komorowski käis andmas loengut Tartus heanaaberlikest välissuhetest, siis pääle loengu lõppu läks president Batory autahvli juurde lilli viima. Pääle seda toodi auväärt härra president minu ja Sandri juurde ning me vahetasime auväärse härraga viisakusi ning tervitasime üksteist. Nüüd saab ka Poola president öelda, et on tulevaste tähtsate isikutega kätt surunud.

2) Loetud päevad varem sündis aga märgatavalt olulisem sündmus - ühe mõnepäevase tsükli tulemusena jõudsin välja ühel imeilusal laupä hommikul poole kaheksa paiku Ümarlaua baari, kus tegime herr Eenloga hommikuseljankad ning -õlled. Olles käpard, et suutnud ma oma viimast õlut lõpetada ning pakkusin seda ainsale kohalviibivale püsikundle oma poolikut õlut. Härra oli väga rahul ning õlut vastu võttes teatas: "Oooooo! Tähh! Muide olen Rolf Roosalu isa. Kahjuks ei ole praegu plaati kaasas, muidu annaks."

Muidu on viimase aja sündmused olnud rahulikud. Veebruaris käisin vaatamas Tšehhi rahvusballeti etendust, mis baseerus kolme bardi: Breli, Võssotski ja Kryli teostel. Nokia kontserdimaja oma tehnikaga on allapoole arvestust muidugi, kuid etendus ise oli... ütleksin, et imeilus. Jälle kord pani seespool kipitama, et on niipalju võõrkeeli, mida sooviksin rääkida. Kuid näh, ei oska.

Ahjaa. Mina, kes leian, et Machete oli üks eelmise aasta parimaid filme, arvan ka, et "Suckerpunch" on vaatamist väärt. Sest kõigile meeldivad ilusad tšikid tapmas zombisakslasi.