Siin Tallinn

Minu nädal on möödunud nagu laulus, mis algab sõnadega: "Esmaspäev on selleks loodud...". Olen ära kaotanud ühe paari võõraid päikseprille. Eile ei joonud ja tulemus on ka kohe käes - kurk on valus ja palavikupoiss kallal. Nii et kohe, kui kell saab veerand üksteist, võtan tilga viina.

Aga ükspäev tabas mind valgustatus. Istusin raeplatsil lava ees pingil ja vihma sadas mulle pähe. Vaatasin oma häguste silmadega lava poole, kus esines parajasti mingi koor. Nad laulsid laulu, mille nime ma ei tea, aga see oli nii ilus, et mu klaasistunud silma tulid pisarad ja üle minu jooksis külmavärin. Ma arvasin, et kuulen ingleid laulmas. Vihma muudkui sadas ja hea sõber toetas mu õlale oma rasket kätt, et see telefoniga kontserti filmimisel ei väriseks. Koor laulis edasi ja korraga teadsin ma kõike. Siis tuli räme viinahimu peale.

Täna peaks reede olema, seega saan paar päeva veel keevitada, enne kui pean hakkama vorpima esseesid ja koduseid eksameid.