Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed!

Ette-ettevaatlikult avab keegi silmad. Pea suriseb. Poolvidukil okularid teevad kerge tiiru. Olen üksi kodus, omas voodis, ümbritsetud patjadega. Deduktsio... ai. Järeldus - kui ma olen omas kodus, olen järelikult Ronald. Imelik kuidas mõned asjad kiiremini tulevad, kui teised.
Käsi kobab päitsis ja leiab taskurätiku. Duely noted, seda võib veel vaja minna. Nii, mobiil. Kell on... 8:56. MIS? Ai.
Hakatakse eilset meenutama. Vein (hea), õlu, tekiila, õlu, snuff, tekiila. Lollakas. Pohmelliretsept. Pea tõuseb ettevaatlikult, suuremate probleemideta. Pohmelli pole. Ahhaaa, järelikult olen ikka veel purjus. Mitte kingituzte tegemispurjus, aga kerge lällpurjus küll.
Niisiis on varajase ärkaja ette tõstatatud järjekordselt igipõline probleem - kuidas ennetada pohmakat, kui sa tead, et see tuleb nagunii. Pohmell, muide on nagu Keskerakond, tema võidab kunagi niikuinii. Tasahilju aetakse end istukile ning pärast pikemat pausi püsti, hommikumantel pannakse selga sellise hoole ja ettevaatusega nagu pangaröövel kuulivesti riiete alla peidab, ning lohistatakse end zombisammul kööki.
Õnn on ärkaja poolel. Vitamiinitabletid. Täitnud kolm tassi jääkülma veega ning lisanud tabletid asub alkoholiohver eilset Postimeest uurima (kõlab nagu reklaamtekst. autor sõidab mazdaga). Vilja Savisaar teatab usutluses rakvere lihakombinaadi tšikile (mida põrgut?), et tema ei luba europarlis midagi ära teha, sest lubadusi andes ei saa valimistele minna. Ahhahaha. Ai. Räägi seda oma mehele sms-i keskuses.
Natuke parem.
Asutakse eelmist õhtut meenutama. Jap, kõik meenub. Jäävad mõned miks küsimused, aga üldist olukorda need ei muuda.
Kolm jooki sisse kallatud suundutakse tagasi voodisse, elu üle järele mõtlema. Tegelikult muidugi lihtsalt loodetakse, et uni tuleb tagasi. Ei tule. Hoopis kainus tuleb. Ja sellega koos.... ei! EI! Palun mitte seekord! Ma luban, et ei joo enam kunag... Aaarrrghhhhh!