Verd ja perseid

hakkab lendama. See on oluline.

In the summer of 1956, when most things in the world were still larger than myself, my sister the Brass Monkey developed the curious habit of setting fire to shoes. Salman Rushdie - Midnight's Children.

Ses mõttes, et enne kui ma ei suuda nii geniaalse asja peale tulla, jääb minu suurimaks kirjalikuks üllitiseks koolireferaat: "Huntide toitumine Ida-Euroopas, või vähemalt mingis Eesti metsas. Vist."

Saabunud on november ning sellega ka iganovembrine depressioon. (Nagu Allan ütles: kui depressiooni teke oleks mõistetav, oleks see arvatavasti ka ravitav). See aasta saabus ta lihtsalt eriti halval ajal ning võib kaasa tuua kõvasti hullemaid tagajärgi kui tavaliselt. Mul on tunne nagu oleks mind tabanud mitme nädala pikkune pohmell. Sellega koos ka täielik otsustusvõimetus. Üarghhh.

Vahepeal sai poolas käidud ja halloweeni peetud, aga sellest pole suurt jõudu rääkida. Mõlemad sündmused olid toredad.

Mul on vaja ülemteenrit ning kaminat, mille ees istuda ja lugeda ja piipu teha ja üksi kanget alkoholi tarbida. Incidentally, huvitav kas ülemteenri olemasouks on vaja ka teisi teenreid? Et ta oleks ikka ÜLEMteener? Umbes nagu sa ei saa läbida ülikoolis mingeid aineid eeldusaineteta? Hrmm.

Sander on Hiinas ja sööb koeri. Kuigi ta vingub blogis, et kõik on halb, kadestan ma teda ikkagi mingis mõttes. Tüüp teostab plaani vähemalt eksootilisemas kohas kui Zavoodi-Tartu. Mrhmhm.

Ja lõppu üks haiku. See pole küll minu oma, aga kuna ma teile ei ütle kust see on, siis võib seda Riddicku "you keep what you kill" seaduse järgi minu omaks pidada.

this is a haiku
i'm not working hard on it
one two three four five


Johnny Cage, melanhoolne mitte emo.