In vinculis etiam audax

Neljapäeva öö kojujõudmise etapid.
1) Krooksust lahkumine. Check, raha sai otsa.
2) Kuhugi edasi mitte minemine. Check, ei tohi lasta üle loksuda.
3) Kassitoome ületamine. Check, komplikatsioonidega. Tuleb välja, et ma siiski ei ole hea kelk, isegi oma uue tagiga mitte.
4) Leelo ja Sandriga hüvastijätmine ja kojumarssimine. Ehheee. Saiakeselõhn?. Taara pst ja Näituse ristil on üks roosa maja, kus kunagi oli Bäääääne motikapood. Selle keldris paistis kell 4 hommikul valgus. Selliseid asju tuleb ikka uurima minna.

Nii palju saiakesi! Ja kaneelirullid ja võiroosid ja viinisaiad ja lihapirukad ja singipirukad ja... Heidame meie siis akna ette pikali ja koputame: "Palun laenake 3 saiakest, kõht on jube tühi!"
"Ei saa!"
"Me oleme sõjaväest linnaloal, äkki kuidagi ikka saaks," pidi Ronald valgetesse valedesse laskuma maitsva auhinna nimel.
"Ei saa, tõmmake uttu!" teatab meile circa 50 aastane tädi.

Ehmume meie siis loomulikult ära ja hakkame ära kõndima, kui... ei saa seda ikka päris niimoodi jätta. Uuesti akna ette pikali:
"Aga tahate, me räägime teile Jeesusest?"
"Ei taha!"
"Aga tööõigusest?"
"Ei, minge ära!"
"Me võime teile kahe kaneelirulli eest ükskõik millest rääkida!" teatab Sander entusiastlikult.
"Me ei saa teile saiakesi anda, need on tellimused" tundub üks noormees leebuvat (hirmuvat?)
"Aga me esitame kah tellimuse kahele kaneelirullile" kavaldab Sander nad oma mängus üle. Võit on käes!
Kuid siis ilmub see sama tädike tagaruumist ja käseb meil uttu tõmmata ja ähvardab meid miilitsa ja Ansipiga.

Alienating the readers with more obscure popreferences.
Mortal Wombat ja Kontact Lenses.