I Don't Want to Set the World on Fire

Ma nägin unes, kuidas üks hea sõber jagas armastust. See nägi välja nii, et Selverisse oli üles pandud selline väike degusteerija laud, mille taga ta istus toolil ning soovijatele andis pisikese topsi hõõgveini ning väikse paberi, kus peal oli kirjas "Keegi armastab sind!"
Kas minu alateadvuse jaoks seostub armastus nii tugevalt alkoholiga? Kõhe.

Aastavahetus oli... põnev. Peale Antsu poolt (Ihastest) lahkumist otsustas Madli, et kõige kiiremini jõuame linna, kui läbi metsa minna. Algab juba hästi eksju? Loomulikult jõudsime välja kasvuhoonete tagusesse kohta, kuhu virts ja sõnnik viiakse. Kuna universum on aga armuline, ei olnud seekord mina see, kes läbi jää virtsa sisse vajus :-) Aga Nõlvaku tänava lõpust on väga ilus panoraamvaade Tartule muide, pea kogu linna ilutulestikku nägi.

Õhtu jooksul hämmastas mind kõige rohkem, et juues üksi ära 0,7l Gini (Djunnarit) õnnestus mul purju jääda. Ise seda tähele panemata nagu hiljem välja tuli. Aga õhtu lõppes meeldivalt ja esimene selle aasta päev lausa hästi. Peeasi on aga, et kui kõik ilusti läheb, siis Jaanuari lõpus Rootsi ja Veebruari keskel Pariisi. Mul on head sõbrad. Bwahaha.

Uusaastalubadusi ei ole mõtet anda. Need, mida ma reaalselt täita suudan, ei too nagunii mingit kasu tegelikult, nagu eelmise aastaga välja tuli.

Ahjaa, mida ma unustasin mainida.
Meie lennuk Indiast lahkumiseks läks Mumbaist, niisiis me veetsime veel ekstra aega rongis, et Delhist sinna tagasi jõuda (vahepeal Pushkarist läbi hüpates paariks päevaks). Meie lennuk Mumbaist läks kell 7 või 8 hommikul, nii et otsustasime motellitoa võtta ööks ikkagi, olime päris läbi juba. Olles ennast sisse registreerinud (kuid ene maksmist) tuli meie juurde mingi tüüp, kes teatas, et otsib Bollywoodi filmi välismaa statiste. Mõeldud tehtud. Buss võttis meid peale koos mõnede teiste eurooplastega ja pooleteisetunnise sõiduga (Mumbai on SUUR) jõudsime stuudiosse. Mis nägi välja nagu Bostoni sadam.
Neiud said eriti inetud kleidid ja noormehed võrdselt koledad ülikonnad (tsiteerides üht rootslast: "I would pay not to own this suit."). Ja siis algas mitmetunnine tsirkus: istu-püsti-plaksuta-istu-püsti-tee üllatunud nägu ja oiga, sest staar sai kitarrilt elektrilöögi laval (hah!)-istu-püsti-üllatunud nägu-WHY ARE YOU LAUGHING? THIS IS SAD SCENE NOT HAPPY SCENE! YOU MUST BE SAD, SAAAAAD NOT HAPPY! NO LAUGH, CRY YES, LAUGH NO!-plaksuta-jne.
Kuskilt oli leitud kolm Kongo neegrit, kes pidid turvasid mängima. Neile oli selga antud mustad teesärgid (ja kõrva pool odavat kõrvaklappi), millele oli hõbedaste läikivate tähtedega peale kirjutet SECURITY, mida igavlevad tüübid siis ümber tõstsid, et võimalikult roppe kombinatsioone saada.
Tegelikult asja juures parim oligi see statistide seltskond. Seal oli ka mingi venelane, kes nägi välja nagu alatoitunud vampiir ja põhitegevusena seletas ta, et mida Venemaa Gruusiale tegi oli vale ning otsa uuris, kas suuremad kõrvad on temal, või ühel neegritest.
Aga nii ta läks, kell 4 lõppesid võtted, saime 700 ruupiat (175 eek) per nase ja meid visati poolele teele lennujaama. Rikšaga viimast otsa sõites kuulsime, et Delhis olid just pommiplahvatused toimunud ning 2,5 kuud hiljem tungisid terroristid sellesse samasse vaesust täis, kuid ilusasse ja originaalsesse linna. Aga igatahes olen ma nüüd filmitäht. Ja suurem, kui Sander, sest mina sain oma osatäitmise eest vähemalt palka. Hah.

Ja MINU filmi treiler teile:


PS. Kuivõrd Ganesha, uute alguste jumal, tõi Kaidile ainult head õnne, peab enda oma kah kähku seinale üles panema.

PPS. Guy Ritchie "RocknRolla" on tõesti hea. Vähemalt on (filmi)maailm tugevalt võitnud kellegi suhte purunemisest, sest filmid, mida tüüp "Madonna ajastul" tegi, olid ikka allapoole arvestust.

PPPS. Ameerikas tegutses 1980ndate aastate algul ansambel "Pearl Harbor and the Explosions". :-)