The very moment...

... things seem to be going in the correct direction, you accidentally join motorcycle gang.
Vähemalt on see minu ja Sandri modernne interpretatsioon klassikalisest ütlusest. Mis on ka huvitaval kombel tõsi.

Reede õdagu läksime Sandri ja Kadriga Krooksu, rääkisime nostalgiast, naistest ja meestest ning tegime pubile suurema sissetuleku kui kõik kliendid ülejäänud õhtu peale kokku (mis ei ole tegelikult eriti palju öeldud, arvestades et Krooks on nii alla käind, et seal käib tunni jooksul 2 inimest). Ja veetsime üleüldse äärmiselt meeldiva õhtu. Ning maandusime lõpuks konventi, kust tee viis edasi Ülenurmele (???) ja mingisse tsikligängi klubihoonesse, kus meile mingid gängi särgid selga lükati ja mulle klubihinnaga lowriderit müüa pakuti.
"Aga iseenesest juhul kui ma noorepere laenu võtan, siis jääb mul niipalju raha üle, et saan tsikliload kah otsa ära teha!" - Ronaldi mõttevälgatus.

Ja järgmine päev, olles kaineks saanud, tegin ma autoavarii. Selle avarii juures on minu jaoks suurim probleem, et mul ei ole mitte kedagi süüdistada. Sest ma olen tegelikult sitax osav teiste süüdistaja. Ja jutu kõrvalejuhtija. Sest osates õieti juttu kõrvale juhtima, ei pea rääkima enda jaoks alandavatest asjadest. Niimoodi alandavatest asjadest rääkimise vältimine loob inimesele kaitsekilbi, mis teiste jaoks tundub suur ja võimas, aga tegelikkuses on imeõhuke ja Hiinas tehtud. Nii et selline kaitsekilp võib väga haledalt puruneda.
Ma tagurdasin Eedeni parklas vastu posti. Kõik. Lihtsalt. VASTU POSTI!
*rõve türgikeelne sõim*
ibid.

Samas aga ei muutnud mu tuju paremaks järgmine viis minutit. Ihastes on peputäis võrdseid ristmikke. Olles teel Antsu poole oma viha välja valama (vb circa 10 km/h kiiremini kui lubatud) tuli ristmikul minust vasakult (liiklusdebiilikute jaoks nagu kaasautor tähendab see seda, et vasakult tulija peab mulle teed andma) mingi Citroen või Renault vms. homo auto (homod autod on kõik autod peale minu auto, Jaguaride ja Lamborghini Countahi) ning kihutas minu nina eest läbi vähemalt 70 km/h-se tunnikiirusega. Tagaistmel kaks last (või lühikest kasvu täiskasvanut). Ilma ABSita oleksin ma nats vihmasel teel sellele autole lihtsalt küljelt sisse sõitnud ning arvatavasti paar inimest tapnud.
Tegemist on ajaveebiga, nii et ma ei saa saata üleilmset rahusõnumit nagu saavad iludusvõistlustel osalevad missid, aga ma saan öelda ausalt, et liiklejad, kui te teiste eludest ei hooli, siis hoolige endi omadestki.


Head tund aega tagasi lõppenud Vabariigi Aastapäeva. Ja kui kellelgi on soovi mind nomineerida järgmine aasta medalisaajate hulka minu panuse eest Eesti ajakirjanduse/riigikaitse/alkoholi alaealiste eest ärajoomise/zombikoerte võiduajamiste vms. arendamise eest, mida ma hästi aktiivselt praegu arendan, siis pole ma üldse kahe käega vastu.

PS. Tuli välja, et ma misquote'sin eelmise post. Tegemist polnud üldse kanepisokkide vaid kanepiplaastritega. Mis lõhnab kahtlaselt nikotiiniplaastrite põhimõtte sarnaselt. "Eiei, ma enam kanepit ei tõmba, aga teeks ühe kiire süsti ja paneks plaastri peale? Mis plaaster? Tavaline ikke, aga nimetame ta kanepiplaastriks, sest pärast süsti pole kanepit enam vaja."