Cohenism

Mul on täiesti jube Leonard Coheni fanatism peal. Ma muud ei kuulagi. Laulud hakkavad pähe kuluma, nende masendav sõnum hinge jõudma. Hea on!

Väike paus on nüüd eksamite vahel, mida ma olen ka väga agressiivselt ekspluateeriunud. Kusjuures osaliselt isegi produktiivselt - nimelt viisin ma laupäeval, 2. juunil siis oma noorkotkad lõpurännakule. 20 kilomeetrit, sellest viimane neljandik läks läbi võsa, üle rämedalt kõrge rohuga väljade ja vastikute kraavide. Aga lapsed pidasid hämmastavalt hästi vastu, arvestades et tegemist on 5-7 klassi juntsudega. Mul tekkis küll rännaku käigus korduvalt tahtmine oma elu pühendada kõigi laste tapmisele siin maailmas, aga muidu oli tore.

Mmm, intermission - Reede õdagu sõitsime Annelinna keskusesse Sandri, Draugi, Rasmuse ja Oliveriga. Ja Sander oli palavikus ning äärmiselt lööma tujus. Sms et põhitekst oli, et: "Ai krt, vot nüüd löön kohe ära!", või: "Selle tööbi pean kohe ära lööma!", või "Tõsiselt tahaks lööma hakata!" Ja nii tüüp lasi päris tunnikese rahulikult. Poest väljudes istus Sander autosse ning korraga tuli kõrvalautost välja mingi suur ambaal, ikka korralik sihuke, ja koputas Sandripoolsele autoaknale. Kerib Sander the Destructinator Sirel akna alla ning järgneb vestlus, mille ma üritan mälu järgi ära tuua:

Ambaal: Sa oled autouksega mu autol värvi maha kraapind!
Sander "Tahaks kohe lööma hakata" Sirel: Oi vabandust, olete kindel?
A: Jah, näed siin on punane värv juures!
S: Vabadnust, ma ei tahtnud seda teha!

Õnneks ambaal nägi, et Sander on selline jõumees ja pealegi valmis kohe kohe lööma hakkama, et ronis suurest hirmust tagasi autosse ja sõitis minema ja nii ei pidanudki me tänu Sandri löömalembusele midagi kinni maksma.

Nojah, aga kuna ainult teiste üle on inetu naerda, siis - Ma maksin autoparanduse eest veel 1900 krooni.

Ühesõnaga, kuhu ma enne pooleli jäin - pärast rännakut kõmpisin vaikselt linna, mõtlesin, et leian vast kuskilt ikka mõne sõbra, kellega Krooksus paar õlut teha. Paarist õllest sai loomulikult 8, varsti mängisime juba ühekrooniste peale pokkerit (ma jäin nulli :'-( ja pärast seda kui Madli mulle X ajal öösel helistas lõpetasin ma kuskil Siili tänaval kodupeeti juues (lõpetasime glögiga) ja päikest võttes kella kuuest kuni poole üheksani hommikul. Kui mu isa mind äratada püüdis, et Taevaskotta tööle sõita, olin ma lubanud kohe sõjaretkele minna. Ja nii ma nüüd istungi kodus ja valmistun kohe kohe esseed kirjutama hakkama.

Ahjaa, ma olen nüüd ametlikult Sandrale alla jäänud, sest tema sai filosoofia ajaloo B ja mina E. Although a battle has been lost, I shall not yield! There are still 70 AP worth of battles to come! <- see ei ole vist tegelikult küll parim lahinghüüd. (mu personaalselt lemmik lahinghüüd on: For a quick victory or a very hasty retreat !)

Nonii, nüüd aga viimane aeg õppima minna.