Pikkade nugade öö

Eile oli tore õhtu. Võtsime juba varakult Krooksus mõned õlled. Aga eriti meeldivaks läks asi siis, kui Ronald mulle mu sünnipäevakingituse üle andis. Pooleteistkuuse hilinemisega, aga anname andeks. Igatahes oli tegemist Glocki täägiga. Ja oh üllatust, Ronald oli endale samasuguse soetanud. See kõlab juba pahaendeliselt - kaks idikat nugadega.
Igatahes oli väga naljakas, kui Ronald maas vedelevale munakivile jalaga virutas arvates, et see on leib. Ma ei tea miks peaks leivapätsile jalaga virutama, aga igatahes lõi ta varba ära ja ütles ai ai.
Aga ega vigastused sellega ei lõppenud. Loomulikult oli meil vaja uute nugadega vehkima hakata.
Peab ütlema, et head noad on. Igatahes kui ma olin Krooksu verd täis tilkunud ja õlled otsas olid siis tekkis mõte, et läheks õmblema. Tellisime suure takso ja sõitsime traumapunkti. Enne mind oli järjekorras mingi tüüp kellel oli samasugune haav samas kohas. Mind kutsuti lõpuks sisse ja küsiti mis juhtus. Siis ma kohe valetasin neile, et õlleklaas läks katki. Ma ei tea kas nad uskusid ka, sest mul rippus suht suur nuga vöö peal aga vahet polegi. Ma ei saanud ju öelda, et sõber noaga lõi, oli tarvis mingi valega välja tulla kähku. Siis mind õmmeldi, seoti ja taheti viiskümmend krooni saada. Kunagi maksan ära ka, äkki nad muidu ei võta niite välja.
Kui ma arsti käest küsisin, et mis jooke ma juua võin, siis ta ütles, et mine parem koju. Aga ma ei läinud! Oli plaanis vaksalisse minna ja selleks, et otse saada hakkasin ma kohe üle rongide ronima. Kõige ronitavamad on need vagunid millega killustikku veetakse. Tsisternid on õlised ja ebamugavad ja kõige hullemad on rauakonteinerid. Ma ronisin sinna sisse ja jäin mingi kola külge kinni kohe. Lõpuks jõudsin õnnelikult vaksalisse, kus mind ootasid sõbrad viskiga.