Subjekti efektiivne keha Hiiu Õllepalees

"Siis kündis Mihkel 2 päeva Västriku Maali odrakõrt ja oleks veel kündnud, aga Maali kihutas tulevase miljonäri tulise triikrauaga põllult minema. Pärast püüdsid kolm traktoristi põllust uuesti põldu teha, kuid midagi ei tulnud välja. Agronoom arvas, et võtab oma paarkümmend aastat, enne kui seal jälle midagi kasvama hakkab. Mihkel aga oli südamepõhjani solvunud.

"Oleks ja tulle kallale tulnud mõne mõistuslikuma asjaga, ei oleks ma paha sõna lausunud, " seletas ta. "Oleks võtnd sõnnikuhargi või seatapuväitsa või näituseks šašlõkivarda, nagu haritud inimene ikka. Aga tema tuleb triikrauaga. Kuradi eit, intelligent sihuke! Aga tööraha ma võtsin ikka ette, kes see loll on!""

Niih, olen sunnitud oma väärtushinnanguid ümber muutma. Eelmise semestri lõpus väitsin, et U. Petti "Sümboolika" oli kõige paremad 2 ainepunkti, mis olen teeninud. See on nüüd ametlikult kummutatud. Hoopis usuteaduskonna kevadkool on kõige kõvem.

Teoreetiliselt pidi kevadkool nägema välja nii: Reedel Põltsamaa kiriklas kella 10nest 19ni ettekanded teemal "Teoloogia ja loodus" ning laupäeval 9st 14ni ettekanded ja arutelud. Sinna vahele pausid, söögid ja reede õhtul istumine. Ning pärast kirjutada lühike essee.

Praktika: Jõudsime Sandriga Põltsamaale kella 4jaks, sest pidin enne regionaalses julgeolekus ettekannet tegema. Minu ja Sandri Põltsamaa mittesallimine on üldiselt laialt teada, alguse sai see sõjaväest. Aga kuulasime ära 3 viimast reedest ettekannet: Anzori Barkalaja rääkis Obi lähedal elavatest Handidest ning kuidas nende religioossed vaated on eurooplase kahedimensionaalse vaatenurga jaoks paradoksaalsed (äärmiselt huvitav ettekanne), Anne Türnpuu loomisest rahvalauludes ja Aleksei Lotman rohelistest liikumistest ja nende religioossusest.

Siis me sõime, tõime Põltsamaa äärest alkoholi juurde ja hakkasime arendama intelligentset vestlust hea kesvamärjukese kõrvale. Kui alkohol otsa lõppes, võtsime kaasa kaks magistrandineiut ja suundusime Põltsamaa ainukesse avatud ööklubisse/pubisse (Fööniks vms), kus sai ka väike tantsulka maha pandud. Siis klappisime veel kõik sularaha kokku, laenasime kohalikelt ossidelt juurde ja ostsime niipalju õlut karvase baarmänni käest kaasa kui raha jagus.

Hommikustesse ettekannetesse me loomulikult ei jõudnud ning arutelu ajal värises Sirel nii jubedasti, et mul kõrvaltoolil hakkas hirm, et vibratsioon keerab mu seedeelundkonna pahupidi. Aga muidu oli arutelu põnev ja pärast tagasisõidul oli pea häid mõtteid täis (kuigi Sandrit oli telefonitsi alatult süüdistatud tegudes, milles ta kohe kuidagi süüdi ei saand olla). Vot selline peakski ülikool olema!

Mis mulle reaalselt kõige rohkem meeldis, oli ruumis valitsenud erudeeritus, kohalviibiva 30 inimese vestlust erinevatel teemadel oli lihtsalt lust kuulata, aga noh, mis ikka tahta liberaalsete, haritud ja intelligentsete teoloogide, filosoofide ja semiootikute seltskonnast.

""Saa tuttavaks," ütles Ilmar. "See on Anneli. Me kohtusime Tursaaru taga metsas ja nüüd tulevad pulmad."
Kodanik Männike kutsus Ilmari nuka taha ja ütles, et ei maksa pulmi teha, peab hakkama kohe jälle lahutama.
"Ma olen aumees," ütles Ilmas. "Ma ei näinud pimedas, aga ma olen aumees.""

Ahjaa, paar asja, mis veel lennust meelde tulid:
1) Sander jalutas nimelt De Tolly resotrani sisse kaasavõetud pooliku Late Harvestiga (ök) ning teatas minu keelitamise peale, et diplomaatia abil saab kõike. Nojah, saigi. Diplomaatiline tulemus oli, et SIrel võib oma veini ära juua, aga peab siis kohapealt uue ostma. Odavaim oli circa 180 vms. Ja kui SIrel seda ostma läks, küsiti talt, et mitut pokaali ta soovib. "Mis mõttes pokaali? Ma oskan pudelist kah juua!"
2) Mina olevat reede hommikul ringi käinud mööda erinevaid inimesi ja küsinud: "Anna 1000 krooni!" Aga meil on coetuses kõik jube heatahtlikud, kõik hakkasid seletama, et neil praegu ei ole, või et momendil pole sulas kaasas, aga hiljem kindlasti saab. Selle peale olevat ma nad pikalt saatnud ja läind järgmist ohvrit otsima. Lõpuks teatas Käpp: "Ei anna!" Mille peale minul läks nägu särama, pobisesin midagi "õigest mehest", võtsin taskust Sireli lükandnoa ja tegin selle "klõksti" lahti, lausudes "Aga nüüd?" Aga nii kiiresti kui minu kauaoodatud ülbamine oli alanud, see ka lõppes, sest Käpp produtseeris taskust isikliku lükandnoa, mis oli veel pealegi pikem kui Sireli oma. Nii lähevadki kõik head plaanid luhta.
3) Seltsimees Sirel tõusis De Tollys püsti, koputas kahvliga vastu veinipokaali ning palus vaikust: "Üksi mina tungin konventi sisse!"

""Hakkad pesema või ei hakka?" küsis ta tasakesi.
"Ei mõtlegi," ütles Villem. "Pesemine on kodanlik igand."

Ott Sepp on häärasmees, kelle viimane kuulsustegu on lubadus armastuse nimel žiksi nitro sisse panna, et saaks Haapsalu lennukale kiirendama minna.
Kursiivis katkendid raamatust "Valitud kaebused".
Kursiivita katkendid veel ilmumata (milles on süüdi pursuidest onupojapoliitikat harrastavad kirjastajad ja natuka ka see, et raamat pole veel kirjutatud) teosest "Sada vakka alkuholi, ehk Ronaldi ja Sandri juhtumisi ilmasõjata päevilt".
Ma arvan, et natuke kirjaniku harjtusi ning veel kõvasti empriirilisi kogemusi ja saabki homo sovjetnikuse tänapäevane variant kajastatud.

"Sada meetrit edasi seisis, jalad harkis, Vidrik Raudvinkel keppidele toetudes, kõikus edasi-tagasi nagu vastsündinud kitsetall ja värises kui õppinud selle ala spetsialist."

Kõige kurvem asi on aga see, et Hiiu õllepaleed pole enam olemas.

Ikka teie väsimatu, tööluusist mõtlev autor,
Ronald