Viskit? Viskit? Rüüpame viskit?

Eile öösel, kui ma koju liikusin, lähenes vastassuunast pikajuukseline veidi taaruv noormees. Kodanik peatas mu sõbraliku käeviipega ja uuris öise tegevuse kohta Zavoodis ja Krooksus. Saanud vastuse küsis ta kohe, kas ma viskit tahan. Alguses üritasin viisakalt keelduda, aga minu keeldumist ei tahetud kuulda. Ei jäänudki mul muud üle, kui lõuatäis viskit kurku kallata. Tore, et maailmas ikka veel häid inimesi leidub.