Sai empiiriliselt kogetud järjekordse vanasõna tõesust. Mälu järgi tsiteerides oli see umbes nii:
"Jumal kaitsku meid meie enda kahuriväe eest, küll vaenlase eest hoolitseb nende oma".
Praegune situatsioon on muidugi selline, et kogu oma usus ja usalduses Allahisse ei usalda taliibid oma meeste kätte kaugtulerelvi. Võiks väita, et tegemist on ISAFi hea tööga vastase relvastuse vähendamises, kuid mina arvan, et asi on justnimelt selles samas vanasõnas.

Olin parasjagu jutlemas ühe kohaliku (puštu) tõlgiga. Vestlesime kohalikust haridusest, või täpsemalt selle puudumisest - tõlgi hinnangul on politseis ja sõjaväes umbes 15% kirjaoskajaid. Ühest küljest peab mainima, et sõjavägi ja politsei on priviligeeritum paljuski kui talupojad. Teisest küljest peab enam vähem kõike, mida kohalikud räägivad, võtma with a grain of salt, sest faktiteadmised siinkandis on hoopis vähemtähtsad ja -levinud kui meil (kui küsida kohalikelt, et millal neil siinkandis dinosaurused ka välja surid, siis võib saada vastuseks ka, et nii u. 300 aastat tagasi).

Teema hüppas maavaldustele ning välja tuli, et peaaegu kõik maa (vähemalt Helmandis, ilmselt ka mujal) kuulub rikastele, kes lasevad kohalikel seda kasutada elamiseks ja viljakasvatuseks. Kohalikud loomulikult annavad suuremosa (4 saaki aastas btw) saadusi ära ja saavad ise mingi väikese summa raha ning jätavad natuke saaki endale elamiseks ning kauplemiseks.
Ja korraga leidsin ma ennast rääkimast töövahenditest (traktorid jms), nende kuulumisest ning olin nii (---) lähedal, et asuda tootmisvahendite rahvale kuulumise juurde ning sealt oleks olnud ainult sammuke Engelsi ja Marxini.

Järelevaates sarnanes situatsioon üsnagi mõni M. Gorki nigelama ja paatoslikuma romaaniga, kus tsipake (sotsialistlikku) haridust (propagandat) omandanud noor teeb väikevene taluogadele punast agitatsiooni.