Aitab tööst, hakkame laulma!

Või et "Märkamisaeg" taaselustas 20 aasta taguseid emotsioone? Minul mitte, ma isegi ei mäleta, milliseid emotsioone ma tol ajal läbi elasin. See totakas komejant meenutas pigem mõnda stseeni filmist "Malev". Näiteks seda, kus Uru taunikust sõber adra kaenlasse võtab ja külla lustipeost osa saama tõttab. Kretinismile viitava näoga paks poiss ärkas minu mäletamist järgi kaevus.

Vaatasin seda rahvapidu ja palagani telekast. Jah tõsi, oli häid hetki ja lauldi laule, mis mulle ka meeldisid ja võimsana kõlasid. Siinkohal ei pea ma silmas totraid ärkamisaegseid palasid ega Metsatöllaka huntidest ja terasest rääkivaid joige; vaid laule, mida on tõesti meeldiv kuulata. Mind huvitab lihtsalt, miks peab iga suuremat rahvaüritust ja simmanit laulupeoks tituleerima? On olnud Punklaulupidu (see oli kusjuures tõsiselt hea), erinevad öölaulupeod, tudengilaulupeod, erinevate linnade laulupeod jms. Äkki tõmbame ka sõpradega nossid täis ja teeme "Üliõpilaste Krooksu taguse Jommilaulupeo"?

Laulupidu võiks olla mingi kindel üritus, mis on nelja aasta tagant ja järgib kindlat traditsiooni, mitte nii, et kui tekib tahtmine lipukestega totralt vehkida ja imalaid laule joriseda, nimetame järjekorde simmani mõneks laulupeoks. Veel häirisid mind teatraalsed vahepalad. Laulupeol lauldakse. Mina ei taha näha mingit idiootset vahepala sellest, kuidas me ikka igas olukorras vabaks laulame ennast. Kui eestlased nii kõva laulurahvas on, siis kus on meie globaalse tunnustuse osaliseks saanud muusikud? Meie laulmine on samasugune, ainult eestlastele mõistetav nähtus, nagu sült või mulgikapsadki.

Loomulikult tunduvad sellised eufooriat tekitavad ekstaatilised üritused inimestele võimsatena. See ongi propaganda jaoks sobiv lava, kus välja ütlemata skandeerida mingit paanilist loosungit isiseseisvusest ja sõltumatusest ja staatilisusest. See asi võis 20 aastat tagasi inimesi ühendada, aga praegu mitte. Ma usun, et pole ainus kelle oma nooruse tõttu puudub isiklik kogemus sellistest üritustest. Kuna mul pole kommet massidega kaasa joosta, siis ei näe ma sellistes simmanites midagi meeliülendavat. Pigem sarnaneb see Bradburry "merekarpide" või Orwelli ekraanidega, millega tekitada illusioon sellest, kui toredad ja edukad ja tegijad "me" oleme. Aga seda ilmselt ongi vaja, et juhtida tähelepanu reaalselt pasaselt olukorralt ja anda kujuteldavat enesekindlust?

Võibolla tuleneb minu vastumeelsus kõnealuse ürituse suhtes minu ja lavastaja erinevast nägemusest eestlusest. Minusugune küüniline noor isand ei näe lippudega vehkimises ja läbi "vaimukate" näidendifragmentide ajaloo vaatamises seda, mida eestlasel tänapäeval tarvis oleks. Ma olen kindel, et need kes seal kõige agaramalt lippu õõtsutasid sõidavad bussis piletita ja kiruvad riiki. Milleks siis seda kõike vaja?

Ja lõpetuseks, kes oli see sassis juuste ja habemega ülekasvanud härjapõlvlase imagoga mees, kes mõttes läbi terve maailma lendas oma isamaalisusega ja parmupilli plõnistas ning lindude hääli matkis? Kas teda ikka testiti, leidmaks narkootilise aine tarbimise märke?